Jaaa, ma pole päris ammu saanud kodus olla tervet päeva. Selle tagajärjel tekib muidugi pühapäevahommikul esimese hooga selline peata kana tunne, et kuhupoole nüüd joosta või millisest tegevusest alustada, aga….siis teadvustad endale, et ON PUHKEPÄEV, täiesti vaba päev…ja sirutad rahulikult voodis varbaid ning naeratad :) Kuulad, kuidas laps veel voodis mõnusasti nohisedes magab ja…võtad voodi kõrvalt põrandalt ajakirja, lükkad padjahunniku seina najale ning loed. Mõnuga, vaikuses, kuhugi kiirustamata. Isegi koer veel magas ja linnud ei siristanud. Selliseid hetki on nii vähe, et lesidki lihtsalt kohtlane naeratus näol ja mõtled, et oh aeg, sa peatu…
Mõne aja pärast ärkab koer ja tuleb küünte klõbinal magamistoa poole. Sellepeale lasevad kaks viirpapagoid lahti oma kädina, et mida sa koer siin kosserdad, mine maga edasi. Kõige selle tulemusena hakkab ringutama voodis laps….avab silmad, vaatab naeratades üle voodiotsa minu poole ja teatab, et emme on nii kallis ja uni sai otsa. Õnneks lastakse mul oma ajakirjaga veidi veel edasi mõnuleda, kuni on käes tavarutiini aeg – puder pliidile keema, koeraga õue ja siis mõnus hiline hommikusöök. Kui hästi maitseb puder, kui seda pole tarvis süüa kiirustades või tööl kööginurgas. Et kohe lähed ja istudki hommikumantel seljas akna alla päikese kätte ja sööd rahulikult.Täna oli päike täitsa olemas.
Kui kõik sellised ärkamisega seotud toimingud on tehtud, siis hakkad tahes tahtmata arvama, et midagi kasulikku tuleks ometi teha ka puhkepäeval. Loomulikult, tuleb panna pesud masinasse. Puhkepäeva puhul käisid pesus ka tirtsu heledamat sorti loomad.
Ah jaa, eile oli naistepäev. On jah selline tore päev, kus meenutatakse sulle sinu naiseks olemist. Teised näevad sinus naist ilmselgelt ka igapäevaselt, aga ise lähed endas vahest ikka kaotsi küll, kui üks töö ajab teist taga.
Mehed tegid meile tööl kena peo, mis algas juba hommikul mürtsuva muusikaga, kauni kõnega, lustlikute kingitustega, lillede, šampuse ja suure tordiga. Isegi Kirke oli ekstra peole kutsutud ja kui ma andsin lapsele valida, kas ta läheb reedel lasteaeda, kus on õhtupoole kunstiring või tuleb minuga tööle…valis ta otseloomulikult lasteaiast vaba päeva ja naistepäevapeo tööl. Meisterdada saab ju kodus või lasteaias iga päev, aga pidu iga päev ei ole. No ja kui ta sai veel kingitusele ja lilledele lisaks ainsana meie naiskollektiivist üllatusmuna, oligi rõõm piiritu. Ega meie maja meestel lihtne pole – naisi 20 ringis ja mehi vaid 3, aga nad on ütlemata tublid ja andekad organiseerijad.
Vanem poeg kepsles juba laupäeva hommikul peale 8 meil ukse taga, läkiläki peas ja suu kõrvuni. Tõi meile Kirkega mõlemile kimbu kauneid kevadlilli ja lidus kalale. Jää pidi ju varsti ära sulama :)
Mina läksin tööle. Õhtuks oli kogunenud väga palju õnnesoove ja ilusaid hetki. Naine on ikka tore olla küll. Päriselt ka.
Täna aga peale mõningast kodust sebimist läksime Kirkega õue jalutama. Päike paistis nii kenasti, sooja oli +9. Kuidas sa istud sedasi terve päeva toas? See oleks ju lausa kuritegu. Läksime siis kõigepealt vasakule poodi ja siis paremale poodi. Kodulähedastest poodidest lihtsalt pole võimalik kõike vajaminevat ühest kohast osta ja no kui aus olla, ei õnnestunud ka mitte kahest poest. Päris kaugele poodi polnud täna aga tahmist minna ja nii tuligi mõned mõtted käigupealt ringi mõelda.
Toas olles vaatasin üle, mis toimub köögi aknalaual ja leidsin, et minu eelmisel kevadel soetatud loorberile oleks tarvis uut potiümbrist. Selle ma lillepoest ka sain. Just sellise nagu tahtsin. Ma juba aastaid plekkpange usku olnud ja nüüd siis kollektsioon lihtsalt täienes.
Ühe purgi avokaadoseemnega teisaldasin köögist elutoa aknalauale. Seal paistab rohkem päikest ja ehk saab sedasi temast kiiremini avokaadopuuke. Peaagu kuu ootamist ja ilus pikk juurikas on all. Nüüd peaks varsti midagi ülespoole ka tekkima ja siis tuleks tuua mulda ja taimeke potti istutada. Nojah, tegelikult peaks üldse alustama tänavuse potipõllundusega, aga täna ma veel selleks valmis ei olnud.
Lõpuks oli käes ka lõuna söömise aeg ja täna oli meil lapsega laual suur klassika. Kuna mul on kombeks soodukate ajal osta terve kana, tükeldada see koibadeks, fileeks ja supikoguks ning pista sügavkülma, siis üsna sageli on meil laual kanasupp. No see on ju ilmselgelt enamus inimeste lapsepõlvesupp. Teha saab seda pealegi erinevate variatsioonidega. Vahest läheb sekka riis, vahest tatrajahuklimbid täna aga ei kumbagi. Olid hoopis ainult juurviljad ja pisut ingverit. No lihtsalt riis oli otsa saanud ja klimpe ei tahtnud.
Magustoiduks sai kissell kodustest kuivatatud õuntest, mustadest ploomidest ja rosinatest. Vahukoort meie vasakul/paremal poes ei olnud – sõime kohupiimaga. See oli minu jaoks ikka tõeline nostalgialaks. Lastele vist lasteaias sellist kisselli pakutakse, aga ma ise ei olnud seda ikka paduammu teinud. Hää oli.
Lõuna söödud, leib luusse lastud, sügasin kukalt, et kuidas sa siis terve päeva maha looderdad. ( Tööd on rohkem, kui küll, aga ma ei viitsinud ) Tegin ikka üht ja teist vajalikku, mille jaoks nädala sees aega pole. Lõpuks võtsin isegi käärid ja kanga ja mõõdulindi pihku ning valmistasin ühe töö ette.
Ja siis läks pimedaks ja ma ei viitsinud enam mittekuimidagi asjalikku teha. Vaatasin, et mu armas loorberipuuke on pimedas ka ilus ja kasvanud on ta aastaga päris palju pikemaks. Kaks lehekest rändas sealt täna supipotti ka. Värskel loorberil on ikka hoopis teine mekk.
Kirke oli õhtul rõõmus oma Friendsi lego autoga. Legod on ikka üks väga lahe leiutis. Eriti tore on, et nad lõpuks ometi on suutnud hakata tegema ka tütarlaste sarja. Küll võttis ikka palju – palju aastaid, et selleni jõuda, aga nüüd on nad olemas. Autoga komplekt oli meil enne jõule tellitud, aga kohale jõudis alles hiljuti :D Lapsel tükk aega vaikset omaette nohistamist ja oligi auto olemas, et Friendsiplikad sõitma viia.
Nüüd on meil siis õhtused rituaalid. Pessu ja lugema. Jäingi siia kauaks lobisema. Mõnus päev oli.
Seda veel ka, et käisin just koeraga õues ja äkki oli taevas tuttav hääl. Pilk üles…suured valged linnud tulid kolmnurgas üle meie maja….kured on tagasi :)