Nii ta on. Veel napp kaks kuud ja Kirke lõpetab lasteaia. Et siis tuleb elu esimene lõpetamine.
Pisike verstapost väikese inimese elus. See on selline verstapost, mida hilisemas elus ilmselt suurt ei mäleta. Kui, siis ehk piltide pealt.
Mina pole üldse oma elus lasteaias käinud ja seega isiklikud emotsioonid puuduvad. Poegadega läks kuidagi see lõpetamine nii ladusalt, et oli puhas rõõm ja ei mingeid tegemisi. Nooremal pojal oli lõpetamisel lasteaias külas Ivo Eensalu Mõmmina ja lastel oli sellega lusti küll ja rohkem. Tol ajal üldiselt vanemaid üldse lõpetamisprotsessi ei kaasatud ja sellpärast oligi kõik väga mõnus ja lihtne.
Kirkega on mul nüüd täiesti teistlaadne kogemus. Sügisest saadik on lõpetamise ümber olnud pidev diskussioon ja suur sasipundar. Tõttöelda, hakkab ära väsitama, aga õnneks pole enam pikalt jäänud. Laps ise ei vaeva ennast lõpetamisega üldse. Tema ootab pigem pikka koolivaheaega ja lasteaiast on ta ilmselgelt välja kasvanud. Nädala tähtsaimad sündmused on temale inglise keele tund, laulustuudio ja eelkool. Lasteaed võib temapoolest alati ära jääda, aga mitte need kolm tegevust. Teinekord ma lausa mõtlen, et äkki siiski oleks pidanud ta eelmisel aastal kooli panema? Siis rahunen maha ja olen kindel, et sel sügisel ongi õige aeg alustada kooliteed. Praeguseks on ta lihtsalt igati küps kooli minema.
Lugemises suudab ta hetkel võistelda vabalt ka teise klassi lastega, aga kõige enam meeldib talle ikkagi, kui mina ise talle ette loen. No ja seda teen ma peaaegu igal õhtul. Tulles täna värskelt Tallinna Raamatumessi raames toimunud ürituselt ” Kas laps loeb?” olen ma veel enam veendunud, et ettelugemine ja üldse lugemine on inimese kujunemises ikka ülimalt tähtis tegevus.
Arvutamisega on meil ka päris hästi. Mina sellega väga ei tegele, aga niikui Kirke venna linnast nina koju pistab, nii kirjutab talle A4 lehe erinevaid arvutamisülesandeid täis ja need pole mitte 2 + 2 vaid ikka päris palju keerulisemad asjad. Vahest viriseb, et venna kirjutab niiii rasked ülesanded, aga mõne aja pärast tuleb õige vastusega lagedale. See on õe – venna vaheline asi, millesse mina ei sekku.
Sotsiaalses aspektis paistab samuti küpsus käes olevat. Suhtleb mõistlikult, ajab arukat juttu ja saab iseendaga hakkama. Laulustuudiosse käis ta mul töö juurest juba eelmisel aastal iseseisvalt, aga tänavu käib ta juba ka kodust 2,5 km kaugusele ise. Telefon taskus, vahepeal raporteerib mulle, kusmaal ta on ja mina annan teada palju tal aega sinna või tänna minemiseks on jäänud :) Mõnikord, kui tal pole hommikust soolotundi, siis magabki kodus rahus oma une täis, mina lähen tööle ja tema tuleb lõunaseks ajaks ise mulle järgi. Nii me siis siin linnapeal seikleme ning mõnel päeval tuleb koostada üpris peen ja läbimõeldud logistika, et kõik sujuks. Sügisest läheb muidugi see logistiline pool märksa keerulisemaks, kui lisandub muusikakool ja kes teab mis oluline tegevus veel. Sinna on õnneks veel aega.
Oma asjade üle suudab samuti edukalt kontrolli pidada. Siiani on kõik asjad, mis koolis või laulustuudios kaasa olnud koju tagasi samuti jõudnud. Ptui, ptui, ptui, eks !
Selline ta siis on – veel veidi aega lasteaialaps. Pilt on tehtud lasteaia saalis paar nädalat tagasi, enne minu tunde.
Ah et mis tunde? Ega ma ei olegi sellest kõvahäälselt kuulutanud, sest asi oli ka mulle endale ootamatu ja harjumatu. Millalgi enne eelmise aasta lõppu tehti mulle ettepanek hakata tegema väikestele kuni kolmestele lastele laulu – mänguringi. Ega ma ei jõudnud veel oma jah sõnagi õieti öelda, kui asi oli juba käima lükatud ja…tuli hakata tegutsema. Vald pani õla alla ruumidega ja nii see läks.
Musamarist oli mul hea kogemus käes ja laulmisega ma hätta ei jää. Hakkasingi tegema. Alustasime selle aasta jaanuarist.
Hetkel tegutseb mul kaks rühma. Ühes on lapsed aastastest kuni pooleteisesteni ja teises lapsed, kel vanust üle kahe aasta. Lapsed on lahedad, siirad ja terased. Mõni aeg läks meil harjumiseks, aga kevadeks on juba sulaselged tulemused olemas ja isegi kõige tillematel on mõned laulukesed täitsa meeles. Kahe kuu pärast on meil ka selle ringi lastega esimesed hooajalõpetamised. Viimased laulutunnid lubasime teha juba õues. Mai lõpus annab ilm meile selleks kindlasti võimaluse, et laulda puudele ja linnukestele oma laulukesi, veeta mõnusasti aega ja pidada üks pisike piknik.
Ühte hiljutisse tundi minnes oli mul juhtumisi fotokas kaasas ja kuni lapsed kogunesid, tegin kahest vaprast poisipõnnist mõne pildi. Nemad on minu noorimad laululapsed. Kevadeks pooleteisesed. Mine tea, ehk mõnest saab tulevikus päris laulja, aga kui mitte, siis muusikaarmastus on garanteeritud :)
Paari kuu pärast saab niisamuti läbi ka laulustuudio tänavune hooaeg. See on olnud lausa väga pingeline, sest sügisest saadik on tehtud tõsist tööd suvisele laulupeole pääsemise nimel.
Nüüd on lapsed ennast ettelaulmisel näidanud, saanud selle eest fantastilised 9,1 punkti, saanud Tallinna koorijuhtidelt ohtralt kiidusõnu ja kuigi vastuseid pole veel öeldud, sest osa koore alles kuulamata, on pääs peole ilmselgelt sellise tulemusega olemas. Hurraa meie mudilaskoorile! Kirke on seal koosseisus kõikse noorem, aga hakkama saab hästi.
Üks ilus pilt sai temast piirkonna kooride ühisproovipäevalt, kus olid õpetamas peo dirigendid ja nende seas ka laste üks lemmikuid, Saluveer ise. Silmist näha, et dirigent räägib midagi olulist ja seda tuleb hardunud pilgul jälgida :D
Stuudiohooaeg saab mai lõpuks läbi ja ees seisab kesksuvine laulupidu. Nüüd aga peale suurt kiiret hakkas kaks nädalat enne Laulukarusselli meil uus trall peale, et valmistada kiirelt ette üks laul, millega konkursil osaleda. No näis. Laulu me alles siin kampas õpetajaga valime. Konkurs on juba 16-l aprillil. No ja erilisi lootusi me tänavu ei hellita. Läheme kogemusi saama. Kui läheb hästi on tore, kui ei, on ikka tore. Laulukarussellil on selline süsteem, et laps laulab selles vanusegrupis, kuhu ta määratakse jooksva aasta 31. detsembri seisuga. Nii tulebki Kirkel laulda nagu paljudel enne tedagi aprillis vaevalt 7 ja poolesena 8 – 10 aastaste vanuserühmas. Ega nende 10-stega rinda pista pole ju lihtne, aga mis parata. Eks tuleval aastal on jälle seis pisut võrdsem. Seekord on lihtsalt nii.
Kõigi nende lõpetamiste tuules on üks hea uudis, et…kahe nädala pärast on mul nädal puhkust!!! Ok, ok. Puhkus on juba palgatöövälise tööga kenasti ära sisustatud. Seega aeg puhkamiseks endiselt veel puudub :) Aprill ja mai tulevad töised ja pingelised. Ja juunis tulevad juba uued tööd :D