Ma teen üldiselt väga harva asju lihtsal niisama. Enamus ikka vajaduspõhised tegemised.
Selle mütsiga oli sama asi. Kevad saabus äkitsi oma soojema ilmaga ja olimegi fakti ees, et Kirkel pole mida pähe panna. Vaatasin, et mõned puuvillased lõngad on kodus olemas ja miks siis mitte heegeldada lapsele müts. Ma pole kusjuures kunagi sellist mütsi teinud, aga mõtlesin, et mida keerulist seal siis ikka on ja hakkasin servast tegema. Vahepeal, kui mõte kinni kiilus, küsisin sõbra käest nõu ja kui ma ei saanud päris hästi aru, mida ta mulle öelda tahtis, siis selle osa, mis aru sain, panin kõrva taha, millest aru ei saanud, tegin omamoodi. Et kui ta ütles mulle, et nüüd lihtsalt heegelda ja ära muud tee, siis mina ikkagi võtsin mõnel real kokku seal, kus mulle tundus õige ja siis lasin alles sajaga lihtsalt lõpuni. Igatahes tulemus sai just selline, nagu ma tahtsin.
Mis kõige tähtsam – laps on hiigelrahul. Napilt läks sellega isegi magama juba. Tellis kohe teise mütsi veel ja lapselapsele tuleks ka suveks üks selline heegeldada.
Mis mulle heegeldamise juures meeldib on see, et seda tööd saab pidevalt pooleli jätta ja see ei häiri. Õmblemisega ma nii ei saa. Tõstad kõik asjad välja, siis pead arvestama sellega, et teed, kuni saad või veidi kauem ja siis peab jälle asju koomale tõstma, et näiteks süüa teha ja üldse on halb, kui mind õmblemise juures segatakse. Heegeldamise võin ma panna iga rea tagant kõrvale ja mul on täiesti ükskõik. Ongi selline pisikeste vabade hetkede ajatäide.
Selline on siis esimene mütsike. Heegeldasin heegelnõelaga nr 3,5. Lõngaks üleminektoonides Capri100 % puuvill.
