Nagu ma üle – eelmises postituses mainisin, siis Kirke palus mul teha endale kevadeks veel ühe mütsi. Lihtsalt talle jäid silma ilusad heegelniidid ja kohe hädasti pidavat olema tarvis veel ühte helerohelise ja roosaga mütsi. Taheti kohe sellist täitsa tavalist, ei mingeid pitse ja satse serva.
Hakkasingi vaikselt tegema ühel õhtul, kui midagi muud enam teha ei jaksanud. Kuna järgmisel päeval pidin töökollektiiviga sõitma Eestimaa lõunaosariikidesse ekskurseerima, siis võtsin pikaks sõiduks targu heegeldamistöö kaasa. Lugeda ma autos ei saa – süda läheb pahaks. Õmmelda ka ei saa. Heegeldamine õnneks täiesti sobib. Edasi ja tagasi sõidetud ja müts saigi selle ajaga valmis.
Meie pisikesele nublule heegeldan varsti ka ühe suvemütsi ja siis selleks hooajaks vast aitab mütsidest.
