Meie pisike aina kasvab. Kohe kohe on käes see aeg, mil jalad viivad juba igasse kohta ilma tuge otsimata. Kaheksakuine piiga on nähtus omaette. Juba paras annus iseloomu, iseteadlikkust ja sihikindlust. Kõigele lisaks vapustav sarmikus ja võlumiskunst. Kui lapsel on armastavad vanemad ja lähikondlased, siis mida paremat võikski veel ühele pisikesele soovida. Iga päev on üks suur avastus nii temale, kui meile. Kõikidele, kes me teda armastame.
Käisime siin aprilli teisel poolel neljakesi ilma nautimas.
Tähistasime aprilli lõpus koos kaheksakuuseks saamist. Selles vanuses muudkui päkad välguvad ja mis siis ikka – vanaema viskab aga kõhuli ja püüab rõõmuga varbaid :)
Köögitarvikud lähevad juba loosi.
Ja tädiga on ikka hiiglama hea koos olla. Tädi laulab, kiigutab, mängib ja kaisutab.
