Saabuski maikuu. Oh, kuidas me olime terve talve oodanud seda kevadist aega, eks. Seekord aga oli hoopis isemoodi töörahvapüha.
See on muidugi super, et oli töölt vaba päev. Kui ikka töörahva püha, siis olgu ka vaba päev, aga meie ei olnudki nagu tõelised eestlased, kes puhkepäeval ikka agaralt tööd rügavad. Võtsime kätte ja puhkasime. Aiamaale ei saanud minna, sest õues oli külm ja sadas laia lund, ehk tegelikult siis vahelduv vihm suurepärase tiheda lörtsisajuga. Mis sa seal aiamaal sedasi ikka teed.
Helistasin vahepeal sõbrale, et vat kus jama, ilm missugune…aga tema vastu, et mis teil seal toimub, nendel ilm ilus ja grillivad õues. Nojah, Eestimaa on ju suur, ilm on seinasts seina. Ohkasime ja puhkasime edasi.
Hommikul olime “Kääbiku” teise filmi ära vaadanud ja planeerisime õhtupoole alustada ” Sõrmuste isanda” vaatamist. Lapsed otsustasid, et enne filmi tuleks lõunasöögile lisaks küpsetada piparkooke. Mõeldud tehtud – hakkasidki kahekesi küpsetama. Minu osaks sai jäädvustamine. 1 mai, õues sajab paksu lund, lapsed küpsetavad piparkooke ja aknalaual on ilusad rohelised taimed, mis ootavad juba rõdulepääsu. Idüll, eks :)
Tõe huvides olgu lõpetuseks öeldud, et teise filmi ajal helistas sõbrake ja teatas, et paha ilm jõudis neile ka kohale :) On küll väike Eestimaa, aga kade kah ei ole. Jagab ikka igale poole.
