Mulle hullupööra meeldivad rabad. Jah, kohe hullupööra. Eriti armastan ma rabas vaikust. Sellist otsatut mõnusat vaikust, kus kostab vaid käo kukkumine ja mõne mesimummu sumin. No ja üpriski kindlasti peab olema selleks sobiv seltskond, kes oskab vaikust ja rahu hinnata ning suudab piknikutki ilma liigse kärata pidada. Loodus on nendel hetkedel midagi suuremat, kui meie ise.
Seekord meil alguses kohe ei vedanud, sest rabas oli üks suurem seltskond rahvast koos lastega, aga õnneks nad üsna pea otsustasid minna koju ja nii jäigi meile suur rõõm olla üksi ja vaikselt.
Mukres või Mukris – kuidas kellele – on praegu suur õitsemise aeg. Õitseb sookail, pohl, jõhvikas ja murakas, vesiroos ja mis kõik veel. Vahepeal, kui kaks meie seltskonnast tegid laudteel väikest tiiru, istusin mina lihtsalt maas ja tundsin ennast hästi. Vahepeal lesisin ka. Laudtee on selleks suurepärane. Rabas oli järvedes vesi soe, aga …tervis ei lubanud vette ronida. Teist aastat järjest samal ajal soojade ilmadega viib tuuletõmbus tööl mult hääle ja kuna ma polnud veel päris terveks saanud, siis leppisin lihtsalt vaatamisega.
Mukres on saanud käia nii päikesetõusu vastu võtmas, kui ka sügisel värvikirevust nautimas. Talvelgi seal käidud. Sellisel kevadisel ajal juhtusin sinna esimest korda.
Ja ma olen iga kell nõus sinna uuesti minema. Ja nii mõnusalt mõnus oli, et ma väga ei pingutanud isegi pildistada :)
