Aja puudutus Puudutuse aeg

Praeguse kuu alguses pidasime pidu. Just, pidasime ühislaulmise pidu.
Ma tavaliselt jätan sündmuste ja blogipostituse vahele mingi aja, et emotsioonid saaksid settida ja oleks aega kõige üle mõelda.
Suvi on üldse selline tiheda graafikuga aeg, kus püüame läbisegi teha tööd ja puhata ja nii ootan ma siis mõnda õhtupoolikut, kus olen valmis midagi kirja panema.
Täna on peale hirmpalavat päeva käes sume õhtu ja ma olen valmis. Valmis kirjutama natukene sellest, mis on olnud toredat. Pealegi oh imet, oleme kodus – mida suvel juhtub üha vähem ja vähem.

Mõtisklesin ennem selle üle, et miks ma ise ei laula kooris…ja vastus on, et ega ma ikka ei teagi täpselt. Võimeid oleks nagu küll ja enam, aga tahet pole olnud. Viimati laulsin keskas koolikooris, kust mind lõpuks segamise pärast kratist kinni välja visati ja järgmisel päeval õppealajuhataja juurde kutsuti :D Õppealajuhataja oli õnneks sama meelt, et ega see meie kooriõpetaja ikka asja väga jaga ja mitte pole klaver häälest ära ( ma mängisin klaverit sageli ise kooli aktustel :P) vaid õpetaja ei oska väga mängida. Oli kevad ja mulle lubati uueks õppeaastaks uut õpetajat. Eks ma pidasin seda heaks naljaks ja olin pigem tol hetkel sillas, et pahandada ma ei saanudki :D Nali naljaks, aga sügisel oli uus õpetaja platsis. Peep Raun – tol hetkel värskelt konservatooriumi lõpetanud laheda olemisega noor andekas muusikamees. No temaga tegime me siis ikka tegusi. Saime koori laulma ja käisime ka vabariiklikel vokaalsolistide konkursitel hästi esinemas. Tegusad ja toredad ajad olid. Peebuga siiamaale, kui trehvame, siis ajame juttu ja meenutame vanu aegu :D Viimati sai löödud isegi tantsu, kus ühes pulmas olin mina külaline ja tema isamees.
Kus ma oma jutuga siis jõuda tahtsin? Nojah, et ma ikkagi ei teagi, miks ma kunagi hiljem pole läinud mõnda koori laulma.

See – eest laulab kooris nüüd mul tütar. Juba mitmes aasta ja nüüd, seitsmesena – oli tal juba laulda teine laulupidu ja mina olen olnud rõõmsalt koos lastega laulukaare all laulmas ja lapsi valvamas valveemana.
Esimene oli koolinoorte laulupidu 3 aastat tagasi ja seal käisime Rapla Laulustuudio eelkoori koosseisus. Kirke oli siis pisike 4,5 aastane laululaps. Tolle laulupeo noorim osaleja. Meedia kajastas noorima osalejana küll ühte teist meie koori tütarlast, kes tolleks hetkeks oli aga juba 5,4 aastane. Juhtus nii lihtsal põhjusel – Kirke liitus kooriga alles poolelt hooajalt ja lehega olid mingid kokkulepped juba tehtud. Tõttöelda, õnneks, sest mulle poleks ausalt meeldinud mitu päeva kodus ja peol sabas sörkiv ajakirjanikupoiss.

Tänavune laulupidu oli siis juuli esimesel nädalavahetusel ja kuigi mudilaskoorid ei pidanud rongkäigus osalema, olid meie mudilastest 11 vaprat ikkagi marssimas. Osalemine oli vabatahtlik ja 25-st 11 pidasid ennast piisavalt tugevaks, et see pikk maa läbi marssida.
Väga tore oli :) Lapsed olid tublid ja ilm oli ilus. Teeääred olid inimesi paksult täis ja meil oli raja ääres hämmastavalt palju tuttavaid tervitusi hüüdmas. Kirkel läks samm ikka kohe veel reipamaks, kui publikust hüüti – ” Elagu Kirke! ”

Koguneme….

Raplamaa kooride noorimana on võimalus isegi ratsa sõita :)

Ja suured sõbrad on niiii kallid. Kadi on laululaste perest ja üks ütlemata tore ning meile kallis noor neiu.

Vahest tuli seista järjekorras, aga seal sai ka olemise lõbusaks teha

Kirke sai meie vallavanemalt pärja pähe ja nüüd ma pean seda kuivatatud peast ikka alles hoidma. Laulupeo mälestus ja emme ei tohi ära visata. Olgu siis nii ( mõnda aega ).

Ja nii me siin mööda Narva maanteed marsimegi.

Rahvas pildistas akendest…

ja helikopterist pildistati/filmiti taevast.

Lõpuks jõudsime ka Pirita teele oma kolonniga, ikka rõõmsalt lauldes.

Kui lauluväljakult kaare eest läbi marssisime, oli aeg pisut puhata.

Ja siis jälle naeratada :)

Varsti jõudis kohale ka laste õpetaja, kes ennem meile kaare alt tribüünilt tervitusi hüüdis. Oh seda laste rõõmu, kui õpetaja saabus. Ja pange tähele, õpetajal on käes kommikotid.

Õhtuks said mudilaskoori lapsed koju puhkama ja esimest kontserti nautisime juba televiisori ees, jalad vannis päevasest kõndimisest puhkamas.

Teine päev algas varakult. Äratus kell seitse ja kell 9 oli juba stuudio juurest väljasõit Tallinna. Lauluväljakul oli üks suur sebimine. Lapsed oli tarvis häälerühmade kaupa õigel ajal toimetada lavale peaproovi ja sealt sööma ja siis ahvikiirusel tagasi, sest juba oligi kontserdikavas mudilaskooride esinemise aeg käes.
Kui nüüd juba aja möödudes asjale mõelda, siis oli kõik väga lahe, aga eks kohapeal oli meil pinge ja pingutus suur. Rahvamassid olid üüratud ja et ühest laulukaare servast teise saada, tuli lastele ikka küünarnukkidega teed rajada. Laval sai lapsi lohutatud ja jahutatud, sest palavus oli vinge ja lastel hakkas kohati ikka paha ka. Meedikud jooksid nii lava ees, kui laval päkkade välkudes, et kiirelt aidata neid, kes abi vajasid ja abivajajaid paraku jagus. Lapsevanematele paneks aga siiralt südamele, et kui te saadate lapsi laulupeole või kus iganes…pange neile kaasa heledad peakatted. Meie 25 – lapselisel kooril olid peakattes kõigest 3-l lapsel, kuigi sai öeldud, et rätt peab kaasas olema. Sellest lähtuvalt tegin õpetajale peale pidu ettepaneku, et järgmiseks korraks teeks koorile ühised rätid, mis on stuudio garderoobis ja siis on kindel, et paljapäiselt ei lähe meil lavale kuumaga ükski laps.
Teine kitsaskoht ilmnes toitlustamises, kus paljud koorid ei pidanud kinni oma toidukellaaegadest ja tänu sellele jäi mudilaskooride söögiaeg väga napiks ning see ootemass ukse taga…see oli tõesõna kohutav. Siiski – jäime ellu :) Saime kiirelt söödud ja lidusime kõik tagasi oma pessa, et sealt juba jälle iga laps oma häälerühmaga lavale jõuaks.

Ootame lavaleminekut – nagu ikka, koos Musamari ja ETV mudilaskoori laululastega.

Ja algas kontsert…

Seal raadiotorni poolses servas, ETV kollaste seelikute taga teises reas me seisime…

Laulsime suurele rahvale….

Kui elusalt, tervelt ja rõõmsalt tagasi oma pessa jõudsime, ootas seal lapsi jälle nende õpetaja…

Õhtuks jõudsime tagasi Raplasse. Vantsisime Kirkega veel 2,5 km koju. Mina lohistasin juba jalgu, aga laps kepsles rõõmsalt ja endiselt laulis. Kodus vahetas roiided ja läks veel õue mängima. Lapsed ikka uskumatult palju jaksavad.

Viimane pilt enne kodu

Mida kokkuvõtteks öelda? Et imeilus pidu oli. Puudutas ja puudutasime. Saime pisara välja, olime väsinud aga õnnelikud. Lapsed olid vaprad ja tublid.
Siiski….laulupidu ei ole kohustuslik üritus ja kes ikka kuulata ei taha, see võiks koju jääda või randa minna.
Järgmise peoni! Meie oleme kohal.