Suvi pole olnud õige suvi, kui me pole käinud ära Haapsalus. Eelkõige muidugi on see meri, mis mind alati võlub ja Haapsalu vanalinn meeldib mulle samuti koos oma imeliste kohvikutega ja pitsist majadega.
Võtsime endale seekord aega ja lihtsalt kulgesime. Kulgesime kella vaatamata ja plaane seadmata. Kuhu jalad viisid, sinna läksime. Lõpuks muidugi igale poole kuhu tahtsime ikkagi ei jõudnud, aga sellegipoolest silm ja vaim kogu aeg puhkasid. Haapsalu on kuidagi selline idülliline linnake paraja annuse romantikaga. Inimesed seal kusagile ei kiirusta, keegi pole pahur ega närviline. Turiste on palju, aga nad kuidagi oskavad ennast teha suhteliselt märkamatuks ja sulanduda üldisesse rahumeelsesse melusse. Alustasime hommikut loomulikult promenaadilt ja suuremate ning väiksemate tiirudega olime jälle kesklinnas tagasi.
Minu jaoks oli selle korra reisi märksõnaks sume. Selline sume ilm ja sume atmosfäär, et unustad kõik maised mõtted ning oledki kohal, siin ja praegu. Mingi seletamatu Toscanalik värvigamma, mis pani tööle loovad mõtted. Korra tahaks sel suvel veel Haapsalusse tagasi. Mõtted on juba seal ….
