Kiisudest ma juba kirjutasin. Kutsudega on mul aga hoopis teised suhted.
Lapsena ma igatsesin endale alati koera. Mingi aja meil oligi väike karvane valge koer, bolonkaks nimetati vist seda tõugu. Tuti nimeks. Oli meil selline rõõmupall päris hulga aastaid, kuni leidis oma otsa mingi paha võõra käe läbi :( Igatahes ühel päeval oli meie kutsu kutu. See koer oli meil aga siis, kui ma hakkasin juba põhikooli lõpetama. Varem ma muudkui igatsesin koera, aga vanemad ei võtnud. Tuti polnud otseselt minu koer ja erilist sidet mul seeläbi temaga ei tekkinud.
Ükskord, palju aega enne Tutit, leidsin hulkuva hundikoera ja võtsin ta endale koju oma väikese lapse aruga. Tegin esikusse talle pesa ja puha. No ja siis tuli ema töölt ja algas suur pahandus :D Nojah, nagu arvata on, ei lubatud mul seda koera endale jätta, kuigi minumeelest oli kutsa nii kurb ja koduta olemisega. Eks ma siis unistasin vahepeal edasi. Vahelduseks tõin tuppa ühe siili elama, aga see kästi õue tagasi viia.
Oma esimese koera võtsime täiskasvanuelus aga varsti 11 aastat tagasi. Meie täpiline sõber on olnud väga hea koer. See, et karvad ei lõpe kodus kunagi, et liiv ja muda tuleb alati tuppa, et igale poole kantakse suus vett laiali, et vahest süüakse ära mõni tarviline asi või lapse nukk, et diivanid on 10 aastaga lihtsalt läbi kulunud, et niikui sa tahad kasvõi kaheks päevaks kodunt ära minna, tuleb leida keegi, kes koera õue viib ja süüa annab ja palju muud…see kõik on vaid tühine asi selle kõrval, kui palju emotsionaalset rõõmu ta meile on toonud, kuidas ta on koos Kirkegas kasvanud ja teda hoidnud ja ka see, et kodu pole olnud kunagi tühi vaid alati ootab siin üks truu hing.
Nüüd on aeg sealmaal, et meie suur sõber hakkab vanaks jääma. Vahest vaatad teda, et hing on veel nii noor, aga keha hakkab vaikselt järgi andma. Loodan, et kõige hullem ei juhtu veel niipea, sest Kirke lubas juba, et siis ta nutab päris kaua aega.
Ühel nädalavahetusel käisime vaatamas sõbranna juures väikeseid kahekuiseid dalmaatslasi. Need on meie Carro lapselapsed. Tema tütre kutsikad. Enamus pesakonnast on leidnud endale juba uue kodu. Meie külaskäigu ajal oli neid seal veel järel 4, aga praeguseks on veel kaks täpikut leidnud uue kodu.
2 armsat pruunitäpilist dalmaatsalst ootavad aga endale armastavat perekonda ja lubavad olla rõõmsameelsed ning toredad sõbrad. Kui tead kedagi, kes sooviks endale sellist aktiivse eluviisiga sõpra või oled see inimene ise – võta ühendust :)
