Nagu juba mitmeid aastaid järjest, nii käisime ka tänavu jälle merepäevadel. Kui ma nüüd mõtlen, siis oleme käinud seal esimestest merepäevadest alates. Kirke oli sel ajal igatahes veel suvekärus ja meil oli hirmus mugav seal sedasi seigelda nii maal, kui merel. Varasematel aastatel oleme käinud lausa kahel päeval jutti, aga viimastel pole üle ühe päeva õnnestunud, sest millegipärast on samal nädalavahetusel alailma veel mingid üritused kus peab kindlasti kohal olema.
Nagu eelmisel, nii ka sel aastal, käisime merepäevadel suurema seltskonnaga. Ehk siis noorem poeg oma piigaga ja viimase sõbrannaga tulid ka koos Kirke ja minuga ringi lustima.
Ilmaga meil on vedanud lausa alati. Eranditult, kõik aastad, on ilm olnud ilus.
Poeg oli juba linnas ja meie lapsega tulime reedel nii nagu mul puhkus hakkas kohe rongiga Balti jaama ja sealt otse Lennusadamasse. Esimene asi, mis meid merepäevadel tervitas oli loomulikult batuut, millest me ei saa ükski aasta üle ega ümber. On küll puhas rööv, 3 minuti kargamise eest küsida 4 ja 5 euri, aga see ka ainus nn kindel lapse lõbustus, mis meil alati merekatel kavas on. Muu on improvisatsioon ehk et vastavalt võimalustele ja soovidele.
Eks me siis jäimegi sinna pidama ja kuna üritus oli suht alles alanud, polnud seal vaja isegi pikas sabas seista. Saime kohe jaole. Laps sai oma adrenaliininoosi kätte ja võis rahus edasi matkata.
Varsti saimegi kokku suurema lapsega ning ühiselt viis meie tee juba edasi ronima mööda erinevaid laevu ja Noblessneri sadamasse, kus meil oli kokkulepitud purjekasõit Vanasadamasse. Edasi tagasi transfeerireisid on meie igaaastane kohustuslik rõõm.
Kirke tahtis hirmsastui purjekat roolida, nagu ta ütles ja eks korraks ta sinna kapteniametisse ka läks. Kui isa on kapten, siis on see ju ometi võimalik. Enamuse ajast meeldib talle siiski purjeka tekil sõitu nautida.
Peg läks vahepeal oma piiga ja tema sõbrannaga samuti purjeka vööri ja ilmselgelt üritas neidudele seletada, et purjetamine on fun tegevus ja kartmiseks pole põhjust.
Tervitasime ka mööduvaid aluseid ja neid oli sel päeval merel ikka päris igasuguseid.
Pojaga olid meil veel omad plaanid. Teha merepäevadel umbes täpselt samasugune pilt, nagu eelmisel aastal. Tegimegi. Vahe oli vaid selles, et ilm oli teistsugusem ja päikeseprille polnud ees.
Teekonnal jäi aega kapteniga jutustamiseks ikka ka. Ilmselgelt püüab meie kaptenissi Andres seletada Ristole, et ta püüdis vot niiii suure kala…aga Risto vist ei usu :P No tegelikult oli jutuajamine hoopis muul teemal, aga välja paistis see nagu suure kala jutt. Juttu oli neil nii füüsikast kui purjetamisest.
Vanasadamas otsustasime minna maale. Oli ju selles sadamas kõik huvitav alles vaatamata.
Käisime siin ja seal vahepeal vaatamas, mida huvitavat pakutakse, aga lõpuks maandusid mu lapsed hoopis päästeparvele multikaid vaatama.
Mis seal siis ikka….istuisin minagi nendega koos mugavalt mõnda aega päikesevarjus.
Kui jalutasime lastealale, siis oh häda…jälle olid seal traksidega batuudid. Venna tegi oma õekesele väikese eelarvekoolituse ja laps läks järjekorda seisma. Meie samal ajal jalutasime Overalli leti ääres, kus agarad müügimehed sokutasid mulle kiiresti proovida ühte ja teist pikka toru. Eks mul on oma eesmärk ja unistus täitsa olemas ja sain seal proovides sellele vaid kinnitust, et mu mõte on õige. Ühe proovikaga sain lapse ka peale ja avastasin, et ta juba traksides, aga raha tal ju kaasas järjekorras polnud. Venna tegi siis kiired pikad sammud koos rahakotiga batuudi poole :P
Kui meil kõigest maapealsest isu täis oli, läksime tagasi purjetama Noblessneri poole.
Noblessnerist otsustasime aga sõita jälle tagasi vanasadamasse. Mis teha, kui me kõik armastame purjetada. Suured tüdrukud küll otsustasid mööda maad liigelda, aga meie lastega ikka purjekaga.
Laadisime rahva maha/peale ja sõit võis jälle alata.
Poeg sai peale pisikest instrueerimist kaptenilt loa purjeka ise punktist A punkti B sõidutada. Temal on omad unistused. Teha kapteni paberid varsti ja…üht teist veel :)
Igatahes oli see tal esimene sõit rooliratta taga algusest lõpuni. Sildumisel tuli loomulikult veel kõrvalt õpetussõnu kuulata aga kõik läks väga hästi.
Merel nägime selliseid lahedaid popsutajaid. Järgmisel päeval lõid nad merel tantsu.
Sel ajal, kui me Vanasadamas keerutasime ja ootasime kohta kai ääres, jäi silma selline vahva puust alus.
Edasi käisime jälle Vanasadamas uudistamas seda ja teist ja sealhulgas suuri laevu.
Väsinud õeke sai venna kukile. See neid ka merekate traditsioon :D
Üks purjekas läks merele ja MInna tuli merelt….
Toredad merepäevad olid, nagu ikka. Poeg läks õhtul oma seltskonnaga Koch – i aita isa kuulama, meie õekesega saime kokku teiste sõpradega.
Järgmiste merepäevadeni!