Meil on kodu lähedal kooli taga üks tore terviserada, kus raja kõrval lookleb Vigala jõgi ja on saviaugud. Selline tore ja üpriski pikk rada, kus liigub palju niisama jalutajaid ja tervisesportlasi. Meie saame sinna rajale tegelikult ka otse maja tagant minnes, aga seekord eelistasime pikemat teed ja sukeldusime rajale koolimaja kõrvalt.
Lapsi oli sedakorda kodus kaks ja vastu õhtut, peale sööki, sündis otsus minna jalutama ning võtta koergi kaasa. Oli selline suhteliselt tubaste tegevustega laupäev ja õhtuks hakkas tekkima parasjagu suur vajadus minna välja. Iseenesest oli see üks suur ime, et me juhtusime olema kõik kodus ja veel laupäevasel päeval. Seda juhtub ikka väga harva. Nii me siis läksimegi, jalutama.
Kirke teatas, et tema on saanud nii vähe kanda oma lasteaia lõpetamise kleiti ja otsustas, et see on nüüd õige asi, mida metsa minnes selga panna. Mis sa siis kostad. Ega kleit ei pea tõepoolest kapis seisma seni, kuni väikeseks jääb. Arvestasin lihtsalt sellega, et koju jõudes võib sel olla mõni plekk, aga lohutasin ennast, et õnneks on olemas plekieemaldusvahendid.
Nii me siis läksime ja jalutasime ja mina tegin pilte.
Nagu näha, suudab meie ülienergiline koer vahest isegi paigal istuda.
…ja valge kleidiga tuleb ju ometi puu otsa ronida :P Mis lapsepõlv see muidu ikka oleks.
Sildu on sellel metsarajal päris mitmeid ja ega me vist ühtegi vahele küll ei jätnud.
Koeral käis ikka keel vahepeal üle nina lipms ja limps, sest poja taskus olid koera krõbuskid, mis lõhnasid niiiii hästi :P
Kui enamus metsateid ja radu läbi käidud, panid lapsed ja koer silgates kooli kõrvale trenniplatsile. Ma isegi ei üritanud nendega võistelda, kole kiired on.
Jaaaaa…. ja trenniplatsi kõrval läks meie koer üle pika aja ujuma. Ma ei oska öelda, kas ta plaanis meile õhtusöögiks parti tuua või püüdis ta nendega sõbraks saada, aga tundes tema iseloomu, eeldan ma siiski seda viimast varianti.
Pardid ise aga eelistasid teha kõva kisa ja ujuda eemale.
Oh, kui koer veest välja tuli, pidi Kirke jooksuga põgenema. Kes see ikka tahab jääda selle veesaju alla, mida koer ennast raputades tekitab.
Peale ujumist tuli koer siduda varbseina külge kuivama.
Lõpuks otsustasid lapsed trenni tegema hakata. Venna näitas ette, õeke proovis teha järgi…
Minul kästi ka vahepeal rippuda ja pulkipidi edasi liikuda käte jõul….nooh, natuke jaksasin. Natuke :)
Kui järgi teha ei õnnestunud, näitas tirts vennale ette, kuidas ta kukerpalle teeb. Venna oma hoolivuses otsustas igaks juhuks ikka kõrval turvata, aga eks neid kukerpalle rööbaspuudel tehakse meil maja taga üsna tihedasti. Seega trenni tehtud juba küll nende kukerpallidega.
Kui lapsed ennast nagu kanad õrrele istuma settisid, et mina saaksin pilti teha, arvas koer, et tema peaks ka ikka kaadrisse hüppama…
Ja käes oligi kodutee. Enne maja ette jõudmist veel mõned kuulekusharjutused…
Nagu näiteks maius nina peal hoidmine ja siis selle endale suhu lennutamine :)
Jõudsimegi koju tagasi. Koer tuli muidugi peale ujumist kodus kenasti ära pesta, aga ta oli sellega vist üsna rahul. Peale seda kõike oli meie varsti 11 aastane vanakene piisavalt väsinud, et minna magama. Meie jaksasime veel isegi ühe lauamängu kampas teha.
Ilus õhtu oli.
Kleit muide, jäi peaaegu puhtaks. Peaaegu :) Ühe triibu sai ikka saba peale, aga see oli rohkem koera kapsaaeda, kes jooksis lapse tagant läbi ja tema kaelarihm oli pisut mudane :) Puhastusvahend tegi puhtaks ja kleit on endiselt ilus ja valge ja puhas. Sellest moraal – valge kleidiga võib metsa minna küll.