Õmbleme koos

Ekspressis ilmunud artikli “Eestis puhkes seelikusõda” valguses, alustan hoopis ühe seeliku õmblemise lugu.
Aga alustuseks sellest, mida ma sellest artiklist arvan. Ilma osapooli tundmata või kellegi poolt olemata.
Jah, mahaviksimine on käsitöömaailmas tõsine teema. Olen ise teinud mõnedki omameelest väga originaalsed mudelid, mis olen jätnud kajastamata, sest asi tundub ja on ka teiste poolt hinnatud nii heaks, et ….tõepoolest, ei ole raatsinud avalikkusesse paisata. Sellega peab paraku arvestama iga nn disainerihakatis, et kui sa midagi paiskad turgu ja see toode on edukas, on ka kohe jälendajaid. Niiet nii ongi – kas toodad vaikselt ja müüd/ kingid valituile, või tahad saada suurt kasu, tuntust ja kuulsust, paiskad massidesse ja arvestad varsti plagiaadiga.
Antud seeliku puhul on mul aga samuti oma arvamus.
Esiteks, kui sa oled olnud edukas ühe seelikumudeliga, kas ollakse kohe automaatselt disainer? Kahtlen. Disainerilt ootaks ma siiski palju enamat, kui ühte väga lihtsat satsiseelikut. Tegelikkuses ju tütarlaps proovis teha satsiseelikut õhukesest pehmest tüllist, kukkus välja tore, sõbrannadele meeldis, väike reklaam ja asi hakkas endalegi üllatuseks veerema. Päris kindlasti tulevad aga sellisele ideele veel teisedki inimesed.
Minu isiklik suhtumine – kui sa toodad neid juba nii palju, et igalt poolt vaatavad vastu….siis mina ausalt endale enam sellist ei tahakski. Massimood on alati olnud minule pisut igav. Kahtlemata see seelik on lustakas ja silmartorkav…aga jah, liiga palju. See kiiks on mul juba varajasest east, et mis on moes, see mind ei köida. Ilmselt sellepärast õppisin ma omal ajal ka õmblemist, et osata ise õmmelda kõike, mis pähe tuleb ja mitte alluda massimoele.
Mis puutub nüüd mudelisse endasse…siis juba väga palju, palju aastaid on selliseid seelikuid tehtud. Küll erinevatest kangastest, erinevat pikkust, aga satsiseelik on alati olemas olnud. Ka neid erinevatest tüllidest ja pitside paeltega segamini seelikuid on alati jääkidest tehtud. Eriti nõukaaja naised olid selles osas väga leidlikud! Kes hakkab siis sellele nimetet disainerile siis nüüd pretensioone esitama? Uurige natukene ajalugu!!! Täitsa samasuguseid on maailm täis. Analoogseid seelikuid on kõikjal internetiavarustes ka välissaitidel. Ka see nimi froufrou, pole midagi uut. Pole lihtsalt ehk mõistlik kirjutada sedasorti seelik oma kontole, kui selles pole midagi ainulaadset. Mis siin maamunal üldse enam ainulaadne on? Isegi muusikat kuulates tabad ennast sageli mõttelt, et midagi sarnast olen ma juba kuulnud.
Mulle tundub igatahes nii, et loo peategelane on pigem selle looga endale kahju, kui kasu teinud.

Aga tühja sellest seelikust :D Mina tahan täna alustada lugu hoopis ühest oma lapsele tehtud seelikust, mis pole kohe üldse minu väljamõeldud lõikega, küll aga ilmselt pole kuskil teist samasuguse kangakombinatsiooniga seelikut :) Sellist seelikut on võimalik teha uutest kangastest või kasutada ära jääke ehk viljeleda taaskasutust.

Minu tütar armastab väga seelikuid ja kleite. Eriti selliseid, millega annab keerutada. Ma tean, et tema unistuseks on üks nn mustlasseelik, aga sellist pole ma veel viitsinud teha. Võtsin sel korral ette teistsuguse mõtte, mis pole aga kaugelt vähem aeganõudev.

Mõtlesin, et pildistaks ühtlasi veidi üles seeliku õmblemise etappe, et äkki soovib veel keegi oma lapsele midagi sarnast õmmelda. Tehnoloogiliselt pole see ju raske õmblustöö, lihtsalt aega ja kannatust tuleb varuda. Küll aga on rõõmus iga väike või pisut suuremgi tirts, kui ema talle sellise lustaka seeliku valmis õmbleb. Ise. Ilma, et selle eest ränka raha maksta.

Niisiis – satsiline lapiseelik!!!

Mina tegin seeliku puuvillastest kangastest. Valisin kokku sellised toonid, mis mulle südamelähedased ja tean, et meeldivad mu lapsele samuti. Otsisin sobivaid tükke nii uute kangaste seast, kui ka õmblustööde jääkidest. Mõni kangas on teist ringi käimas. Kõige lihtsam on ettevalmistuseks kasutada lapitehnikaks mõeldud ketasnuga ja matti, kuid saab hakkama ka lihtsalt cm – paela, joonlaua, kriidi ja kääridega. Kasutada võib muidugi ka muid kangasorte, kuid mina eelistan puuvilla. Detailide väljalõikamisel tuleks arvestada pikki ja risti kiudusid, et ei lõikaks välja diagonaalis või kuidagi muudmoodi viltu. Esialgu ei tekita see probleeme, aga hiljem…võivad erinevalt lõigatud tükid hakata erinevalt mängima ja üldmulje kannatab.

Ühesõnaga – kõigepealt valime ruudu suuruse milleks minul on võetud 17 x 15 ja 17 x 8 – koos õmblusvarudega.

Minu tütre pikkus on 142 cm ja temale on see seelik maani. Seelikul on 4 rida suurematest lappidest, 2 rida väiksematest lappidest ja alumine rida pitsist. Peale kummipaelaga värvlit on kaks väiksemate lappide rida ja siis 4 suuremate lappide rida.

1 rida – 6 lappi suuruses 17cm x 8cm

2 rida – 8 lappi suuruses 17cm x 8cm

3 rida – 10 lappi suuruses 17cm x 15cm

4 rida – 14 lappi suuruses 17cm x 15cm

5 rida – 18 lappi suuruses 17cm x 15cm

6 rida – 24 lappi suuruses 17cm x 15cm

7 rida – pits

Kui ruutude mõõdud olemas, asusin lõikama välja kangastest ruute. Arvestasin nii, et kõiki mustreid oleks enam vähem võrdne kogus. Mõnda lapi oligi vaid 2, sest rohkem seda kangast lihtsalt polnud. Laias laastus on kasutatud 8 erineva mustriga kangast.

Miks pole lapi suurus ruudukujuline? Sel lihtsal põhjusel, et pikemat servapidi hakkame krookima ja siis muutub ka lapi küljepikkus :)

Tuli selline paras pakk – 66 suuremat ja 14 väiksemat lappi. Võid mõned lapid rohkem lõigata, sest sobitamisel võib tekkida soov midagi välja vahetada ja siis on hea kohe valmis lapp varnast võtta.

Edasi hakkamegi lappe kokku õmblema. Minul oli kõrvuti kaks masinat – õmblusmasin ja overlokmasin. Õmblesin iga rea jaoks vastava koguse lappe kokku ja enne ringiks ühendamist lasin kõik õmblusvarud overlokiga puhtaks. Seejärel ühendasin riba ringiks ja viimistlesin puhtaks ka viimase õmblusvaru. Ja nii kõik read. Kokku saame sel viisil 6 ringi. Kõik rea õmblusvarud pressime ühele poole ja siin on ka viimane aeg vaadata üle, et kõik lapid reas oleks kenasti pressitud sirgeks, sest edaspidi on seda teha juba märksa ebamugavam. Kui ei kasuta ainult uusi kangaid, siis võib nii mõnigi tükk olla kortsus. Veel parem on kõik tükid juba enne kokkuõmblemist kohe ära triikida.

Peale lappide kokkuõmblemist saame siis sellised lapiread. Lõikame ära niidiotsad ja pressime.

Edasine töö on krookimine. Mõõda lapiring pooleks ja pane õmblusmasinal pistepikkus võimalikult pikaks. Õmble mõlemale servale kaks 1,5 mm -se vahega tikkerida, servast umbes 4 mm kaugusele. Miks kaks rida ja miks poolele pikkusele ja siis teisele poolele pikkusele? Tervet ringi katkematu tikkereana on krookida lihtsalt ebamugavam ja niidi katkemise oht suurem. Kaks tikkerida kõrvuti sellepärast, et siis hoiab krooge kindlamalt paigas.

Esimese lapirea ülemise serva jätame krookimata, kroogime kohe teise rea ülemist serva, et see siis kroogituna ühendada esimese rea alumise serva külge. Tõmbame niitidest (pealmise niidi poolt, sest alumisest tõmmates jooksutame tikkerea kinni), kuni moodustub ühtlane krooge ja pikkus, mis vastab eelmise rea alumisele servale. Ühendame esimese rea alumise serva ja teise rea kroogitud ülemise serva paremad pooled vastamisi. Kes on vähem kogenud, siis ühendame esmalt nõeltega ja seejärel traageldage. Kes tunneb ennast tugevamalt, aitab ka ristipidi pandud nööpnõeltest. Kui panna nööpnõelad pikkisuunas, lõhume ära õmblusmasina nõela – seega vaadke, et nööpnõelad on kenasti täpselt risti õmblusega. Ja ärge kunagi unustage nõelu sisse, kui hakkate overlokki kasutama !!! Siis saab masina nuga viga.

Edasi õmbleme masinaga kaks lapiriba kokku. Õmbluse teeme võimalikult krookeridade kõrvalt nii, et krookeniidid jääksid ikka õmblusvaru poole. Peale kahe riba ühendamist, overlokitame õmblusvaru serva puhtaks.

Edasi keerame enda ette ühendatud ribade parema poole, pressime õmblusvaru krookimata riba poole ja tepime maha. Minule meeldib sellisel seelikul teha teping hästi õmbluse serva. kes soovib, võib teppida ka masinajala kauguselt – valikute küsimus. Minule on visuaalselt meeldivam kohe serva tehtud teping.

Ja samal viisil ühendame kõik ülejäänud ribad – iga järgmise riba ülemist serva krookides.
Ribasid ühendades, püüa vaadata, et kahe rea ühesugused lapid ei satuks kohakuti. Tuleb ilusam.

Kui kõik lapiread on kokku õmmeldud, hakkame tegema värvlit. Valisin kummivärvli variandi, et lapsel oleks mugav ja hiljem selgub, milleks see veel hea on.
Esmalt lõikame valitud kangast riba, mille pikkus vastab kõige ülemisele satsireale + õmblusvaru ja laiuseks tuleb võtta 2 kummipaela laiust + õmblusvarud ja 2 mm veel, et kumm mahuks ikka lahedasti sisse. Ühendame riba rõngaks jättes välimisse serva õmblusse katkestuse, kust hakkab minema sisse kummipael. Kindlasti lõpetage kõik õmblused edasi – tagasi õmblusega, et ükski koht hargnema ei hakkaks. Kummile mõeldud ava peaks jääma välimise poole serva. Pressi õmblusvarud lahku.

Nüüd ühenda kummikanali alumine serv seeliku ülemise servaga paremad pooled vastamisi ja õmble läbi. Välimine serv pressi õmblusvaru jagu tagasi ja ka sisemine serv tuleks peale õmblemist pressida maha, õmblusvaru värvli poole.

Järgmisena pressime värvli täpselt pooleks nii, et alumine mahapressitud õmblusvaru jääks üle seelikuga ühendusõmbluse paar millimeetrit. Kinnitame risti – nööpnõeltega ja kindluse mõttes, kellel tarvis, traageldame läbi.

Seejärel õmbleme paremalt poolt värvli läbi hästi õmbluse lähedalt. Püüa sõrmedega tunnetada, et ei õmbleks vasakul pool olevast õmblusvaru servast mööda ja pärast kontrolli, et kusagile pole tekkinud jõnkse, ehk lahtisi avasi värvli serva. Jah, see on üpriski täpne töö ja sellele tuleb pöörata tähelepanu.
Kui kõik korras, eemalda nööpnõelad või traagelniidid.

Nüüd on kummipaela etteaste :) Mõõda lapsele paraja tugevusega kummipael. Võid tõmmata päris pingule, sest liiga lõdvalt ümbermõõtu võttes, jääb pärast kumm seelikuvärvlis lõdvaks. Pane kummipaela ühte otsa haaknõel ja aja kumm kanalisse ehk värvlisse.

Kui mõlemad otsad väljas, vaata üle, et kumm poleks kanalis kusagil läinud keerdu, aseta kummipaelad üksteise peale ja ühenda tugeva õmblusega.
Tõmba kummipael lõpuni värvli sisse. Käte vahel valmis värvlit venitades, ühtlusta kummipaela krooge.

Kui kummipael on sees nii, et olete rahul, võib teha kummi masina all pingutades õmbluse ka värvli ülemisse serva läbi kahe kangakihi ja kummipaela. Minu tähelepanekute järgi saab sel viisil kummipael kanalis fikseritud ja pole ohtu, et hiljem see värvlis rulli tõmbuks. Seda tuleb teha ainult värvlit koos kummiga masina all väga korralikult ja ühtlaselt pingutades.

Ülemine serv töödeldud, on aeg alumise serva käes.
Siin on nüüd mitmeid võimalusi. Mina kasutasin sellist broderiipitsi, mis oli eelnevalt riba külge kroogitud, ehk siis sellist satsitatud broderiipitsi. Kui sul on tavaline pits, siis on võimalus kas see sirgelt õmmelda alumise serva külge, või eelnevalt krookida nagu me tegime seda satsiribade puhul ja siis õmmelda samal viisil alumise riba külge. Siin on nüüd iga lapiseeliku tegija vaba fantaasia, kuidas ta tahab seeliku alläärt vormistada. Ka pits võib olla just selline, nagu soovid. Broderii asemel sobib ju kenasti ka heegelpits.

Kõige viimasena õmblesin valmis sellised pikad ja peenikesed ribad. Ka nende õmblemisel on erinevaid võimalusi. Võib õmmelda lihtsalt toru ja siis nõela ning niidi abil see peenike toru ringi keerata, et õmblusvarud sisse jääksid.
Võib aga võtta 2,5 cm laiuse riba, pressida mõlemad servad sisse keskele kokku ja siis saadud riba pressida veel omakorda pooleks, et õmblusvarud jääksid sisse peitu ning siis hästi servast läbi õmmelda.

Milleks meile neid õmmeldud paelu tarvis? 3 tükki 6 cm-st ja üks umbes 1 m 20 cm pikkune.

Kui meie seelik valmis sai, avastasime ruttu, et tema pikkus võimaldab meil kasutada seelikut ka lahtise suvekleidina. Et kleit aga kindlamalt seljas püsiks aktiivsel lapsel, on tarvis õlapaelu. Selleks need paelad õmmeldud saidki. 3 kinnitustrippi ja ühes tükis õlapaelad.

Nüüd peaks seelik – kleit valmis olema :) Ma ei ole kunagi varem kirjutanud tegemisõpetust ja loodan väga, et see ei saanud liiga segane. Loodan siiralt, et mõni väikeste õmblemisoskustega ema, kes muidu pole julenud õmblustööd ette võtta, saab siit abi ja teeb oma lapsele armsa satsidega lapiseeliku kahandades meie ökoloogilist jalajälge, sobitades lõbusalt koos lapsega lappe ja tundes rõõmu isetehtud unikaalsest rõivatükist. Jusnimelt unikaalsest, sest lõiget siin ju sisuliselt polegi, on sirged ribad, mis üksteise külge kroogitud – kah üks variant satsiseelikust. Unikaalseks teeb aga iga seeliku see, kuidas iga inimene sobitab just endale armsaid värve ja mustreid, luues sel viisil kordumatust. Sobitades lappe just sellises rütmis, et oleks väga, väga oma. Ja kaasake kindlasti sobitamismängu oma lapsi. Siis on ka nende mõtted ja emotsioonid selles seelikus, tükike igat päikselist seelikukandjat. Võib olla mõni ilus lilleline lapike mälestuseks vanaema vanast sitsikleidist, aga võib olla mõni lapp ema lapsepõlvekleidist.
Kui jääd hätta, küsi julgesti abi.

Kus on siis valmis seelik ise?
Järgmises postituses :) Muidu läheb asi väga pikaks.