Suvi on ikka selleks, et lõbutseda ja nagu ma ennegi olen maininud, siis teen küll kogu aeg tööd, aga võtan endale aega teha koos lastega kõike seda, mida suvel on hea teha ja lausa peab tegema.
Lugesin hiljuti oma keskmise lapse algklassides kirjutatud jutukest, mille ta oli kirjutanud omajoonistatud perepildi taha. Viimane lause oli – sooviks, et ema teeks vähem tööd ja oleks rohkem kodus. Jaa, valus tõdemus, et suur osa lapsevanema ajast lendab töötegemise tähe all, et ellu jääda….eks noorimgi praegu näeb sageli ema just tööd tegemas ja sellepärast ma püüangi igat vaba hetke pühendada lastele. Eks nad kasvavad ise ka, aga ma ei tahaks tõdeda ühel päeval, et nende lapsepõlve ma ei näinudki ja lastel pole mida emaga koos tegemistest meenutada ja ema pole midagi neile õpetanud.
Vanima lapse jaoks oli mul ehk kõige lahedamalt aega, sest tema suurim lapseiga jäi nn nõukaaega ja siis oli kuidagi aega enda jaoks rohkem. Kui olin lapsepuhkusel, siis olingi lapsepuhkusel, mitte ei teinud tööd, et oleks millest elada. Peale tööd polnud vaja ka enamasti teha veel tööd, nagu praegu. Tol ajal polnud küll nii palju lustimisvõimalusi väljapool kodu, aga see eest veetsime me näiteks iga suvi kuni minu tööleminekuni kuu aega Narvas minu vanemate juures ja siis ma vedasin last sisuliselt iga päev Narva – Jõesuu imelisse randa mere äärde ja kodu oli meil jõe ääres. Ja küll oli lapsel tore veeta aega koos vanavanematega, keda enamus aastast ei saanud ju näha. Minu isa on siiani tema mälus see vanaisa, kes temaga autodega laua all mängis. Kahjuks läks see superlahe vanaisa manalateed juba siis, kui vanem laps oli 7 aastaseks saanud ja teine laps vaid mõne kuune. Niisama koosolemise aega oli meil ka kõvasti, kuni sündis väikevend ja selleks ajaks oli vanim juba koolilaps.
Keskmise lapse lapsepõlv jäi sellesse aega, kus tuli Eesti vabariik ja kroon. Esilagu oli meil keeruline, aga kosusime ja sai lastega juba märksa rohkem ette võtta. Üks hetk, kui ta oli kuskil 5-ne ja vanem 12, tegin oma firma ja….see ongi ilmselt see aeg, millepärast laps soovis, et ema oleks rohkem kodus. Kes teab, mis on oma äri viieliikmelise pere ja kõrgkooli kõrvalt, kui äri osad asuvad eri linnades…siis teab, millest ma räägin. Samas jäi sellesse aega meil ka palju reise ja toredaid käimisi.
Noorimaga on jälle kõik asjad isemoodi. Ma küll olen pidevalt rakkes, aga laps on minuga koos igal pool sabas. Niiet eks teeme tööd ja oleme koos. Jah, eks seda aega tahaks ikka pisut rohkem, et ma saaks näiteks õpetada last maalima või õpetaks midagi huvitavat veel tegema. Igatahes on nii, nagu on ja meil on tore. Kui päeval on olnud vähe aega rääkimiseks, teeme seda enne und. Rägime kõigest. Mis on teinud rõõmu, mis tuska, mis on läinud hästi, mis halvasti, mida saaks paremini teha, mida oleme lõppevas päevas õppinud ja mille üle lihtsalt õnnelikud.
Kõige selle kokkuvõtteks aga jõuan jälle sinna, et kui väärtuslik on mulle see aeg, mil saan midagi koos lastega ette võtta või siis lihtsalt istuda ja rääkida maailma asjadest. Lisaboonuseks on see, kui meie tegemistesse on kaasatud ka vanemad “lapsed”, sest nendega on juba paras tegu kokku saada, kui igal on oma elu. Ma olen nendele suurtele “lastele” siiralt tänulik, et nad leiavad aega ja tahavad koos minu ja väikeõega koos aega veeta.
Tänaseks on augustikuu juba vaikselt üle poole tiksunud. Õues oli hommikul nii jahe, et sõitsin rattaga tööle jope seljas. Palav ei hakanud. Huvitaval kombel mind see jahedus ei sega, sest puhkuse ajal olid nii soojad ilmad, et akud said kenasti laetud ja selline mõnus jahedapoolne ilm sobib mulle hiigelhästi just praegu, kui peab päeviti olema juba 8 tundi ruumis tööl. Hommikuti tööle sõites vaatan ringi, et märgata looduse tasast muutumist ja mõelda ilusaid mõtteid. Ma ei mõtle ennast veel üldse ruumi pildistama, kuigi kevadel soetatud uus fototehnika on selle kõvasti lihtsamaks teinud. Ikka tahan veel olla väljas. Püüdmas sügisesi madalaid päikesekiiri, kastemärga rohtu, punavaid pihlamarju ja ehedaid emotsioone. Ja ma tahan alati võtta aega, et seda kõike nautida. Aeg, on üks oluline võtmesõna minu fotosessioonidel. Kes minuga koos tahavad pildistamist nautida, neil pole mõtet planeerida endale tunnikest vaid just nii palju, kui meil seda aega tarvis läheb. Ma ei kuulu nende fotograafide hulka, kes teevad fotosessioone ajalise täpsusega, sest mulle on olulised muud asjad. Ma ei taha kammitseda ei ennast ei pildistatavat ajaraamidesse, vaid võtan just nii palju aega, et inimene läheks lahti ja tunneks ennast mõnusalt ja kui meie koostöö klapib, kui tekib see mõnus sünergia, siis tõepoolest – pildistame või ööni. Sõltuda saab ehk vaid mõne kindla koha ajalisest piirangust või ilma seatud üllatustest.
Nii ma siis sõidangi hommikuti ja õhtuti rattaga tööle – koju ning mõtlen mõtteid, genereerin ideid ja lasen fantaasial lennata. Naeratamiseks on põhjuseid küll ja enam. Iga päev. Eriti veel siis, kui
peale suviseid pildistamisi tulevad telefonile klientidelt armsad tänusõnad…..vahest lausa öösel :). Küllap on nad siis päeval postitädi toodud ümbriku cd-ga kätte saanud. Eriti armsad on sõnad – järgmise taaskohtumiseni :) Eks need head emotsioonid tulevadki siis, kui teed oma asju südamega. Olgu see siis mis tegevus tahes.
Ühel suvisel hästi palaval päeval sõitsime Kirkega hommikul vara linna, et teha õhtuni koos midagi põnevat. Vanem poeg oma perega oli maal puhkust veetmas, noorem oma tüdrukuga oli parasjagu pealinnas. Nii me siis kambakesi võtsime ette käigu Energiakeskusesse. Sinna oli mul plaanis minna juba päris ammu, sest seal töötas ka mu kunagine ülikooliaegne õppejõud, kes ikka kutsus sinna majja. Jõudsime siiski seda toredat keskust vaatama alles nüüd. Keskus tegi hiljuti läbi tõsise uuenduskuuri ja paistab, et see koht on populaarne nii eestlaste kui ka väliskülaliste seas. Rahvast oli seal igatahes kõvasti ja teada saime me kohe päris palju uut ja huvitavat. No vähemalt meie seltskonna naised :D Füüsikat õppiv noormees teab meist sel alal ilmselgelt rohkem ja meil oli muidugi hea tema käest kõike küsida, millest me ise sotti ei saanud. Oo, ja õues valitseva põrgukuumuse eest oli see vägagi meeldiv pelgupaik. Igatahes veetsime Energiakeskuses väga huvitavad tunnid ja julgen seda kohta soojalt soovitada. Huvitav endale ja ka 7-sele lapsele. Eriti huvitavaks teeb külastuse see, et seal on võimalik väga palju asju ise proovida ja katsetada.
Enne sisenemist
Kõik videoesitlused kaevandustest vaatasime üle
Välguvärgi vaatasime samuti üle
Kõiki stende uuriti tõsise näoga ja põhjalikult
Ja vändata tuli nii, et keel suust väljas – muidu ei läinud pirn ju põlema :)
Laps oli nii õhinas kõige uurimisega ja lugemisega, et ega ta pildistavat ema enam märganudki…
Teadusteatri ukse taga käisime ära, aga teatrit seekord ei näidatud
Peeglitega sai palju nalja
See toru, kuhu sai ” uhhuu” teha, oli ilmatuma pikk, aga heli jõudis kõrva tagasi ikka väga ruttu.
Palju Kirkesi
ja palju suuri lapsi
Kui ennast pildistada, saab näha, mis temperatuuriga ja kus on sul kõige soojamed kehaosad. Igatahes fotokas oli jahe :P
Kui meil Energiakeskuses kõik risti ja põiki sai üle vaadatud, tuli lõpuks mõnusast jahedusest tagasi ülipalavasse linna sukelduda. Tegime otsuse, et ronime linnahalli katusele maailma kaema ja nägime suurt õhupalli…ei olnud sinine, aga siiski…taevas ju oli :)
Pojale meeldisid hirmsasti kõik kaldpinnad istumiseks ja ronimiseks….no ja ega ema süda siis väga hõisanud. Emad ju ikka soovivad vahest, et lapsed käiks turvaliselt kahe jalaga maa peal, kuid….las nad siiski julgevad ja võtavad veidi riske. Elu on ju põnev! Kui me sel muretsemise teemal rääkisime, siis tuli välja, et ega temagi enam murevabalt ela, tema muretsevat väikeõe pärast. Tuleb välja et ei peagi endal alati lapsed olema, et mõista ema südant:)
Ja vennaga keerutada oli nii lõbus
ja tugevusproovi tehti samuti. On jõudu küll tirtsul.
Kõrgelt linnahalli katuselt olid kenasti näha kaks suurt kruiisilaeva. Ilusad ja vägevad. Nad on seal kõrvuti, tuleb hästi hoolega vaadata.
Peale lõbusat ajaveetmist jalutasime koos kesklinna, kus noored läksid oma sõpradega kinno ja meie Kirkega suundusime Pirita randa ujuma. Kui ilm ilus, siis me kasutasime alati igat võimalust, et ennast kuskil vette kasta. Randa jõudes selgus aga tõsiasi, et…merel on äike :) Ilm õnneks oli soe ja vesi oli samuti soe ning üks tühine merel kauguses olev äike meid ei heidutanud. Paremal all nurgas suundubki tips ujuma.
Enne, kui ma ise laintesse sukeldusin, oli pilt rannas juba selline, nagu alloleval fotol näha. Ilus oli. Tegin kiirelt pildi ja sain joosta ujuma. Ei julenud väga kauaks jääda sellise ähvardava taevaga. Varsti põgenesime kiirelt rannast linna tagasi ja seal polnud enam pilvedest haisugi. Ilus päev sai jätkuda.
Magamise ajaks jõudsime kenasti koju tagasi ja ise olime hirmus õnnelikud kordaläinud päevast.