Üle pika aja oli meil üks väga mõnus nädalalõpp. Tore seltskond, palju looduses veedetud aega ja tunne…..et elu on ilus :D
Kui muidu kulgeb argipäev pideva sahmimise saatel, siis nädala lõpus käis aeg täiesti maha ja oli vaid rahu. Kui enamuse päevast veedad metsades, loodust nautides, siis üsna selgelt hakkab terendama see tunne, kes ma olen ja kuhu ma kuulun. Oma mina saab üles leitud.
Ilm soosis meid samuti ja kuigi karged hommikud panid esialgu õlgu väristama, siis veidi aja pärast samblas õõtsudes tundsid, et soe tuleb sisse ning jalad saavad astumisest korraliku trenni. Päike paitas pead ja samm sammult puges minusse tunne, kui vähe on ikkagi tarvis et tunda ennast õnnelikuna. Kui vähe on väärt igasugune maine vara ja kui palju on väärt hingerahu, puhas südametunnistus ja kallid inimesed.
Tegin kõike seda, mida ammu pole saanud teha. Pildistasin südamest, loodust, loodust, loodust ja oma imelist tütart :)
Sõin mõnuga pohli ja pistsin lapsele ka põske. Temal oli veidi raske seal samblas tatsata, aga vapper oli ta sellegipoolest.
Ja seeni, söödavaid ja mittesöödavaid……..jäi palju pildile ning puravikke, kukeseeni sai ka talveks veidi sügavkülma :)
Lapsega kodust väljas veedetud aeg on minule mõnus ja lõbus. Koduväline keskkond on lapsele põnev, palju on uurida ja kõikjale saab pista oma pisikest teadmishimuslit nina. Ja looduses ei pea igal sammul ütlema lapsele, ära tee, ei tohi…..looduses on vabadust ja hingesuurust :)
