Rahulolu

Vahepeal ma siin ikka seletan, et kogu aeg on üks töö. No on küll, ma ei saa seda eitada. 8 tundi päevas on niiehknaa töö – palgatöö, riigitöö või kuidas teda nimetada. Ma räägiks pigem sellest teisest tööst. Sellest mida ma teen siis, kui 8 tundi tööd on tehtud või siis nädalavahetuseti. Noh, alati pole see just tore. Esiteks peale tööpäeva on töötegemise aega vähe. Kuni sa koju jõuad, siis tahab laps rääkida oma päevastest asjadest, kohe on käes kool – siis vaja kooliasjad üle vaadata. Süüa on tarvis teha, sest lapsel on juba minu uksest sisenedes küsimus suul – millal süüa saab? Kuskile peab jätma aja lapsele lugemiseks ja kõige selle vahele püüan teha neid lisatööasju. Vahest kisub öösse ja siis on hommikul jälle silmad nagu hiinaküla vanamutil. Nädalavahetusel püüad teha rohkem. Kui töö on väljaspool kodu, siis on kodused asjad tegemata . Lähed esmaspäeval tööle ja tunned, et ahhhh, kui väsinud ma olen ja tahaks puhata. Aga lähed ja naeratad. Kiun ja ving, eksole.
Teistpidi võttes jälle on see lisatöö puhas nauding. Osalt naudid protsessi, osalt tulemust. Tähtis on lihtsalt see, et sa NÄED oma töö tulemust, näed rõõmu inimeste silmis ja rõõmustad ise ka. Teiste pärast ja iseenda pärast. Nendel hetkedel unustad kuidagi selle väsimuse ära. Mõtled, et…jah, see kõik oli seda väärt. Mulle meeldib, kui ma näen tulemust.

Täna oli see päev, kus ma sain tunda seda rahulolu. Veel mitte päris täiuslikku, aga juba siiski väga suurt rahulolu. Ma pole ilmselt päris ammu teinud midagi ajaliselt nii kaua, aga pruutkleidi tegemine võtab päris palju aega ja vaeva. Tänaseks on kleit sisuliselt nii valmis, et panime pruudile selga ja imetlesime. Jäänud on ainult pisiviimistlus. No ja mis võiks olla parem tunne kui see, et pruut on õnnelik ja ei taha kleiti seljast ära võtta :) Seisadki ja vaatad ja tead, et kõik need tunnid ja väsimus on olnud seda vaatepilti väärt. On jäänud õige pisut teha ja imeilus pruut võib uhkelt seista oma tulevase abikaasa kõrval. Praegu ma veel valmis kleidist pilte näidata ei saa, aga varsti küll. Seda imelist pruutpaari on mul au nende pulmas ka pildistada.

Täna, peale pruutkleidi proovi tõstsin kleidi kõrvale ja võtsin vabalt. Suure töö järel on rahulolutunne nii mõnus, et lubasin endale vabama õhtu ja tegin naudinguga kerge õhtusöögi. Selline vihmase õhtu mõnus söömaaeg oli meil. Juba panime küünlad põlema. Tänane ilm seda lausa palus.

Mida sõime?
Hautasin potis kookosrasvas suvikõrvitsat rohke sibula ja küüslaugua ning soola/pipraga. Hautise kõrvale läks keedetud muna, värske tomat ja marineeritud kurgiviilud. Munasektorite südamikeks törts isetehtud majoneesi ja kogu kraami peale siristasin õige pisut tumedat siirupit. Väga mõnus sai.

Mõni aeg tagasi olen jõudnud valmis teha pealsed kolmele uuele padjale. Kõik kolm on juba nimelised, ehk et neil on olemas omanikud. Kui nüüd pruutkleidiga ja pulmadega asjad ühele poole saavad, jõuab järg patjade lõpetamiseni.

No ja kui need ka valmis, siis …..oleks vaja valmis teha see ja see ja see ja veel see…ja alati, kui ma teen midagi vajalikku, tellimustööd, tuleb mul peale vastupandamatu soov teha midagi muud. Seda, mida ma hetkel üldse ei pea tegema. Ilmselt hakkab siis minus tööle see loominguline pool ja ideed pääsevad valla ja neid tahaks ju ometi kohe realiseerima hakata.

Ma tahaks loota, et ma pole ainus kummaline, kes tahab alailma teha midagi muud, kui antud hetkel tegema peab :D Öelge ometi, et selliseid on veel!!!!

Jah, hilisõhtu on tänaseks käes. Lapsele olen jõudnud lugeda muinasjuttu ja kohe peaks ennast pessu/tuttu viima…ees on sisutihe nädal.

Homme peale tööd lähen kooli tütre esimesele lastevanemate koosolekule.
Täna sain teada, et õppima hakkab ta 1A klassis ja just selle õpetaja juures, keda ta endale soovis. Hurraa!
Ülehomme peame minu pisikese pojatütre esimest sünnipäeva.
Üleülehomme on muusikakoolis lastevanemate koosolek…..

Õues kallab vihma. Nii hea on olla, vaikuses…