Talveilm.

Neljapäeval, 1. detsembril, oli meil tõeliselt ilus talveilm. Hommikul aknast vaadates oli nii ilus, et tekkis tahtmine kohe midagi jäädvustada. Selline siis oli pilt vaadates õue meie köögi aknast.

Päike oli nii mõnus, et koer sättis ennast kerasse magama. Tema meil nagu päikesekoer-ikka sooja :)

Siis tundus järsku koerale, et oleks vaja selga ka soojendada. Võttis sisse sellise täiesti mittekoeraliku poosi ja magas rahumeeli edasi.

Minu rõõmuks on asunud õitsele esimene jõulukaktus. Mul neid tegelikult kolm- kaks väiksemat ja üks suurem. Hakkavad õitsema tavaliselt detsembri alguseks ja lõpetavad jaanuari lõpus. Justkui sellest veel vähe oleks, tulevad uued õied ka kevadel. Silmailu seega jupiks ajaks. Kuigi ma olen suhteliselt vilets lillekasvataja, püüan siiski nendega hästi läbi saada, sest õitest on piisavalt palju rõõmu, et ennast tagant torkida.

Vaatasin, et päkapikk oli ka ennast pikutama sättinud ;)

Peale lõunat tuli sõita Tallinna, kooli. Kui kohale jõudsin, oli üllatus missugune- polegi ilusat talveilma. Hoopis võtttis mind vastu rõske ja sombune linn, kus polnud lund ega päikest, vaid uduvihm ja hallus.

Koolis oli seevastu hea päev. Juhtus, et tunnis oli peale minu vaid üks õpilane ja tänu sellele sain seekord ka mina rohkem selgeks, kui tavaliselt. Tegelikult sain üle koera sabast. Oli üks asi, millest ma kuidagi aru ei saanud, kuigi olin kindel, et see polegi keeruline, vaid on midagi väga väikest, mida ma teen järjepidevalt valesti. Nii ta oligi-üks väike nõks – ja kogu protseduur loksus paika. Järgmine kord on juba arvestus. Vähe seda õpetust oli, aga aimu siiski sellest programmist natuke sai. Edaspidine sõltub juba endast. Peab lihtsalt muretsema selle programmi endale koju ja siis juba katseeksitusmeetodil ja mõne õpiku toel teadmisi kinnistama ja uusi nippe omandama.