Nii on. Meil on suurepärased sügisilmad ja täna sai maal kartul võetud. Ilus, puhas ja punane. Ei mingit pori ega laga.
Võtsime täna peale tööpäeva oma kamba kokku ja ongi saak salves. Me ei ole just ülisuured kartulisöödikud, aga vahest siiski tahaks ja vahest lihtsalt on kartulit vaja.
Tulime täna Kirkega kiiruga töölt/laulustuudiost koju, vahetasime riided ja varsti oligi poeg oma perega meid ootamas, et maale sõita.
Kiiruga haarasin kapist kaasa mingid dressipüksid. Omaarust täitsa enda omad, aga…kuidagi veidralt suured olid nad mulle. No ikka kõva 12 cm laiad :D Ei saanud mina igatahes enam lõpuks aru, kas ma olin kunagi na priske olnud või olid need äkki poja vanad dressid. Igatahes oli see koomiline, kuidas ma käisin ja sikutasin neid. Kõige naljakam oli vist mul endal, teised ei märganudki :P Võib – olla.
Põllul läks tegelikult libedalt. Et noored emme – issi saaksid rahus kartulit korvi pista, siis mina askeldasin meie pisikese Mirteliga. Me siis sedasi kahekesi korjasime kartulit. Panime aga korvi edasi, tirts hoidis korvist kinni, et see plehku ei paneks ja mina panin kartulid korvi. Vahepeal pani Mirtel ka mõne korvi ja mõne suhu…noh, siis pühkisime ruttu mulla suust ära. Vahepeal vaatasime vagude vahel sibavaid sitikaid ja tassisime koos korvi kopa sisse tühjaks. Kirke oli enamasti silmapiirilt kadunud. Kui kartuli korjamise isu oli täis, siis oli ta pidevalt kuskil traktoriga kaasas sõitmas. Meie olime lõpuks kõik juba vanaema/vanaisa juures kõhud täis söönud, kui tema onu Jaanusega alles kohale jõudis. Nagu ta mulle pärast seletas, et kas sa ema siis ei tea, et traktorid on väga aeglased. Küllap ma olin siis ära unustanud.
Tegelikult mõtlesin seal meie pisilasega kartulivagude vahel ukerdades, et küll on tore, et kõik minu lapsed on kasvanud nii, et teavad, mis on maatöö ja teavad, mis on traktor. Neil on olnud päriselu päris lapsepõlv. Nad teavad, kust tuleb lauale piim ja palju muudki.
Eile käisin Rakveres vabariiklikul raamatukogude lastetöötajate päeval ja seal tõstatas kohalik töötaja üles küsimuse, et tänapäevaselt virtuaalmaailmas elades, MIDA jutustavad praegused lapsed ükskord oma lastele oma lapsepõlvest? Kas tõesti seda, et oh, siis ma vallutasin selle linna ja tead, tookord ma sain oma sõbra sõdalased kõik maha notitud. Natuke nukker on see pilt, kui vaadata, mil määral liiguvad lapsed jõuliselt pärismaailmast virtuaalmaailma. Seda rõõmsam olen ma ise, et kõik minu kolm last on elanud ja elavad päriselu ja kõik moodsad nutividinad kuuluvad nende ellu ikka väga vähesel määral. Kui, siis tõsiselt vajaduspõhiselt. Hiljuti jäime üle aastate FB-s jutustama minu lapsepõlvesõbrannaga ja tõdesime, et meil oli kuldne lapsepõlv. Hullult oli meenutada. Jah, õnneks peale oma laste tean ma veel mõndagi tuttavat, kelle lapsed on kasvanud ja kasvavad pärismaailmas.
Rõõmustasin täna oma vanema poja üle. Kõigepealt see, et ta tegi täna traktori load ära. Ilmselt oli tal neid tarvis. Puudu on nüüd veel ainult bussi load. Käis kaks korda trakatsiga sõitmas ja täna pani load tasku. Eks ta ole ka lapsepõlvest saadik maal pidevalt traktoriga sõitnud, kui tööd vaja teha. Harjutatud küll. Lubadest rohkem rõõmustavad mind aga poisi lahtised ja osavad käed. Vaatasime täna tema meisterdatud kiigekompleksi ja liivakasti ehk siis mänguala, mille ta koos naise vennaga maal lapsele valmis oli ehitanud ja…see oli tõeliselt hea. Huvitavad lahendused, originaalne disain ja ilus teostus. Paistab, et selle geeni on ta napsanud küll minu isalt, ehk siis oma vanaisalt, kes oskas projekteerida ja ehitada absoluutselt kõike, majast kaatrini. Lisaks taibukusele ja oskustele oli tal ka suurepärane kunstiand.
Meil on praegu ehe vananaiste suvi. Kuidas mulle selline aeg meeldib!!!! Värske õhk, päike, mõnusalt soe, kirevad puud, palju õunu. Fantastiline. Kestaks see vaid kauem.
Pühapäeval käisime lapsega Soomes. Helsingis külastasime üle hulga aastate Habitare sisustusmessi ja pärast ka Korkeasaari loomaaeda. Mõlemad väärivad ehk eraldi postitust ja kui ajaga jälle pisut lahedamaks läheb, siis kirjutan neist mõlemist. Vahepeal oli kiire teha valmis mitmete pildistamiste fotod ( need on nüüd valmis, kes ootasid) ja ööund jääb napiks veel praegugi. Kell juba pea kesköö ja täna ma võiks lausa lubada juba magamist….aga ei, kella 1 ajal öösel tuuakse mulle veel linnast koeratoit :) Seega, ajangi siin oma unise inimese segaseid ja seosetuid mõtteid ritta.
Nädal tagasi käisin tegemas ühte kaardikoolitust. Vahva seltskond oli ja toredad kaardid said valmis. Kirke oli kaasas ja tegi seal omal algatusel lauluõpetajale kaardi. Viiulivõti on veel veidi kõverake, aga juba tuleb päris kenasti, kui noodivihikusse vaadata. Esimesed viiedki muusikakoolis käes.
Ah jaa, enne reisi ma mõtlesin, et küpsetan meile kaasa küpsiseid. Tegin oma klassikalisi tatrajahust pähklitega ja olin ostnud prooviks veel poest sellise kaerahelbeküpsiste segu.
Küpsised olid üllatavalt head, koostis täiesti vastuvõetav. Suhkrut oleks võinud pisut vähem olla, aga kiirkorras täitsa aksepteeritav segu.
Igasuguste sebimiste vahele olen keetnud juba paraja portsu moose ja teise laari vürtsikat meestemoosi. Õunamoos sai nii apelsiniga kui ka kaneeli/ingveriga. Küll veel ei ole. Täna tõime tomateid ja õunu juurde.
Varsti teen ilusad sildid ka peale.
Olgu siis. Lähen nüüd loen ühte raamatut, mis pikemat aega juba pooleli ja ehk jõuab siis ka see keegi koos koeratoiduga linnast kohale :) Koer vaatab mind väga süüdistavalt, et õues ju käisime, aga miks sa mulle perenaine süüa ei anna, ah???