Kõige rohkem olen ma käinud loomulikult Tallinna loomaaias.
Kui sul on 3 last, siis teisiti polegi see võimalik. Või noh on ka, kui sa lihtsalt ei viitsiks lastega kuskil käia.
Igatahes meil on saanud kõigi kolmega seal väga palju käidud. Mingi vanuseperioodi vältel suisa igal suvel vähemalt korra. Isegi siis, kui nad suuremad olid. Eks nende pikkade aastate jooksul on saanud näha tõsist arengut loomaaias ja rõõmustada selle üle, et loomade elutingimused on läinud aina paremaks.
Poistega käisin kunagi aastaid tagasi Rootsis Skansenis, mis pole lausa klassikaline loomaaed, aga meile väga, väga meeldis.
Koos noorema pojaga käisime aastal 2005 Kölni loomaaias Saksamaal. Seal meile ka väga meeldis. Minu vaimustus kuulus muidugi kalekirjakutele, keda siinkandis väga ei kohta.
Nüüd nädalakese tagasi käisime Kirkega Soomes Korkeasaari loomaaias.
Mis ma selle loomaaia kohta ütleks…lihtsalt väljendades – meile meeldis. Läksime sinna peale juba mitmeid tunde messil müttamist, aga õnneks laps ei ilmutanud mingeid väsimuse märke.
Tulime trammiga messikeskusest raudtejaama, istusime bussile nr. 16 ja 20 minuti pärast olimegi loomaaias.
Vahepalana ütleks ka seda, et mulle hullult meeldib Helsingi loogiline, mugav ja tihedasti liikuv ühistransport. Kui liikumist on palju, soovitan osta päevapileti, sest sellega on kohe kindlasti mugav ja kasulik liigelda. Liikluski on Helsingi kesklinnas kuidagi rahumeelne – küllap siis hea ühistranspordi tõttu.
Ja loomaaiast siis.
Kuna loomaaed asub saarel, siis sinna saab üle pika silla. Kirke parasjagu uurib loomaaia plaani.
Mulle väga meeldis selle loomaaia looduslik keskkond. Kui Tallinnas tuleb läbi tatsata hiigelterritoorium, siis Korkeasaari on saar ja rohkem tuleb kõndida mööda erinevaid tasandeid. Kuna mulle aga igasugused mäekesed, kaljud ja vesi on väga hingelähedased, siis…juba loodust ma võisingi imetlema jääda. Tallinn on muutunud selliseks kultuurpargiks, kui tahta võrrelda. Mis ei ole paha, aga on teistmoodi. Ilmaga meil väga vedas ja sellepärast oli muidugi ka seal väga mõnus. Rahvast oli vägagi palju, aga kuidagi oli ikka vaikne ja rahulik ja keegi kedagi ei häirinud.
Loomaaia territooriumil oli väga palju punavaid ning valendavaid pihlakaid ja muud ilusat rohelist ja õitsvat.
Laps oli hullult vaimustuses troopikamajadest, mida oli seal kaks maja ja lõpuks avastasime, et maaaluselt täiesti ühendatud. Lapse jaoks oli ikka väga lõbus iga klaasi taga selle pesa elanikku otsida. Õnneks seal majas ussid väga koledad polnudki ja isegi mina, va roomajatepõlgur, julgesin neid vaadata ja tõesõna, ma tegin esimest korda elus neist pilte :D Seni olen käinud nendest silmad kinni mööda. Väga ägedad suured papagoid olid seal ka. Ja millist kisa nad veel tegid. Ikka väga valjuhäälsed linnukesed.
See oli üks majake igasutgustele lindudele
Järgmine pilt – üks huvitav linnuke, kes laulis imeilusasti seal troopikamajas. No ja sobib ju tulekustutiga küll. Ühel nokk paremale, teisel vasakule :P
Roheline madu
Leia siis neid elukaid, kui minikroku on kaikaga ühte värvi ja pisisisalik sulandub rohelisse
Toredaid värvilisi tillukesi konnasid andis ikka päris otsida
Väga lõbusad mangustid olid seal lustimas
ja need olid vist ilmselt ühed väikseimad elukad seal troopikamajas.
ja siis need papagoid…..mismõttes, minu söök on otsas ja kes minu majja sodi tassis :)
Teine papagoi vaatas kõrgustest seda kõike ja ütles aga sõna sekka
Territooriumil mulle väga meeldisid igasugused kenad pitsilised ja kividest majad. Mõnes sai keha kinnitada, mõnel oli muu otstarve.
Mänguplats lastele oli soliidne ja jumal tänatud, ma ei näinud seal batuuti. Mulle meeldib väga, kui laps tuleb loomaaeda vaatama loomi, mitte ei sügele terve aja, et saaks juba batuudile kargama. Batuut võiks olla teise korra üritus. Kui loomaaeda külastada, siis võikski vaadata loomi ja muid elukaid. Tallinna loomaaias olevat lapsevanemad väga soovinud batuuti. Noh, õnneks on see vaid minu arvamus, mis ei pretendeeri absoluutsele tõele. Mulle lihtsalt meeldib lapsega rahulikult jalutada ja uurida loomi, loodust, linde, ajada juttu, pidada piknikut…ja pärast on kõigil mõnus ja laps pole ennast batuudil higiseks karanud.
Üks tore majake koos aiaga oli selleks, et jälgida kukkede ja kanade elu
Kirkele väga meeldis, et seal loomaaias jalutasid vabalt ringi paabulinnud. Neid oli kohe üsna palju ja üks loomaaia eredamaid hetki oli lapsel just see, et sai teha paabulinnu sabale pai.
Suurte loomadega oli seal loomaaias vähemalt meie päeval päris hästi. Tiigrit nägime, lumeleopardi nägime ja karusid ka nägime. Tiiger polnud nõus küll pildile jääma ja lumeleopard oli millegagi parasjagu naaberterritooriumi servas väga hõivatud ning päris lähedale ei tahtnud tulla, aga nägemata nad meil õnneks ei jäänud. Oi, leopardil oli hiigeluhke saba.
Mõned loomad olid oma suurel territooriumil küll kuskil peidus, aga me ei kurvastanud. Ilvest näiteks ei õnnestunud näha. See – eest olid väga ägedad karumõmmid.
Veel nägime seal selliseid huvitavaid linde, kellede nimi mul pole meeles, aga flamingod nad igatahes ei olnud, kuigi on sellist värvi.
ja palju ilusaid Hiina laternaid oli
Toredatel maastikel sai lustiga ronida
Lõpuks vägime veel vahvaid liivaskulptuure, mis on õhtupoole kenasti prožektoritega valgustatud. Üldse oli kogu sellel alal väga, väga palju bengaali küünlaid ja muid suuri küünlaanumaid ja võin vaid oletada, et hämaras pannakse nad kõik põlema ja on hästi salapärane ning ilus seal loomade vahel liikuda.
Tuur sai tehtud ja asusime tagasiteele üle silla. Puhkasime jalga, varsti oli buss ees ja suundusime tagasi Helsingi kesklinna.
Kokkuvõtteks olime väga rahul ja mõni teine kord läheks sinna kindlasti veel. Sõbrale soovitame samuti.