Septembri keskel külastasime lapsega meie naabermaa, Soome, pealinna. Mulle Helsingi väga meeldib, alati on meeldinud. Seal on sellist vaikset ja tasast kulgemist, mis mulle sobib ja piisavalt kosmopoliitsust, et näha enda ümber rohkelt naeratavaid inimesi. Mõne aja takka ma ikka püüan ennast Helsingist leida ja nüüd käisimegi lapsega koos naabrite pealinna külastamas. Kirke käis sedasi teadlikult Helsingis esimest korda. Varem on käinud küll, aga siis on ta olnud kas nii väike, et ei mäleta või oleme olnud seal pigem läbisõidul. Ta oli päris üllatunud, kui ma ütlesin, et tegelikult oled sa laps Helsingis käinud juba lausa 5 korda. Paraku nüüd see kuues kord alles on tema jaoks teadlik kohalolek. Õhtuks ta arvas, et suurena tuleks ta meeleldi Helsingisse elama. Ma arvasin muidugi sellepeale, et oodaku oma otsustega, sest väga paljusi paiku oma elus pole ta veel näinudki.
Helsingis oli meil seekord mitmeid plaane ja nagu ikka, ühest päevaks jääb sellegipoolest alati väheks. Me küll nägime kõike, mis sel korral oli plaanis, aga ikkagi võiks aega rohkem olla. Tahaks nii olla, et kella ei pea vaatama. Ükskod tuleme kindlasti nii, et jääme pikemaks.
Esimene siht oli Habitare sisustusmess ja edasi oli plaanis loomaaed. Loomaaiast ma juba kirjutasin ja messist tuleb samuti millalgi juttu. Päeva viimasesse kolmandikku jäi aga mõne konkreetse kaupluse külastus, lihtsalt luusimine ja Kirke soovil metrooga sõitmine. Tema jaoks oli metroo midagi täiesti uut. Ise olen ma nii lapsena kui täiskasvanuna sõitnud päris palju nii Peterburi kui ka Moskva metroodes, aga Helsingis polnud minagi maa all käinud.
Ehk siis veidi algusest.
Enne sõitu avastasime, et kodunt sadamasse polegi nii lihtne saada, nagu tahaks. Nimelt esimene rong jõuab meilt pealinna pisut liiga hilja, et varasele laevale jõuda. Eks me siis hirmsasti asjatasime ja mõtlesime ja arutlesime, kuni lõpuks lahenes asi nii, et noorem poeg tuli ja aitas meid hädast välja. Igatahes ärkasime me hommikul kella 5 ajal ja 5.35 sõitsime kodunt välja suunaga sadamasse. Tallinn võttis meid vastu varahommikuse mereäärse jahedusega ja särava päikesega.
Kell 7.30 väljus laev ja nii algas meie sõit üle mere. Ma ei tea miks, aga alati, kui ma astun maalt laevale või purjekale, valdab mind sõnuseletamatu rahu. Ma keskendun rahus mõnusale reisile ja mind ei vaeva enam ükski maine mure. Nii me siis leidsime endale mõnusa paiga laevas ja tundsime ennast hästi. Kodunt kaasavõetud praemuna peekoniga maitses hiigelhästi ning laevakohvikutes pakutavad hamburgerid ja muud eined ei ahvatlenud kohe üldse. Rosinaks olid veel spetsiaalselt reisi tarbeks küpsetatud kahte sorti tervislikud küpsised ja elu oligi lill.
Hommikune unesegane tunne ei lubanud esialgi jopetki seljast võtta, aga mõne aja pärast soojendas päike aknaorvas juba nii kõvasti, et lõpuks istusime seal ainult toariietes ja ikka oli palav :) Kirke lemmikkohad laevas ongi sellised mõnusad aknaorvad. Ma usun, et vaadates sillerdavat merd ja säravat päikest saabub ka lapse südamesse suur rahu ning nii on väga mõnus lihtsalt olla hetkes ja unistada millest iganes.
Rahulik meri läbi aknaklaasi
Helsingisse jõudes, oli kõik väga lihtne. Nüüd on trammiliin pikendatud otse sadamaterminali ette ja polegi sul muud vaja teha, kui hüpata esimesse trammi, osta päevapilet ja alustada päevast seiklust. Meie seiklesime trammiga nr 9 otse messikeskusesse. Sõit oli piisavalt pikk. Sisuliselt terve selle nr 9 liinipikkus, sest messikeskus on peaaegu lõpp – peatus. Õigemini eelviimane sellel liinil ja siis hakkab tramm tuldud teed tagasi sõitma. Niiet – meil oli pikk tee vaadata kõike, mida me aknast nägime.
Edasi külastasime messi ja messilt tulles rändasime tagasi kesklinna ning sealt juba bussiga loomaaeda ja loomaaiast tagasi jälle kesklinna.
Nüüd jäi meil selline piisavalt pikk aeg enne laeva, et midagi jõuda ja piisavalt lühike aeg, et me veel jaksaks kõndida. Jalutasime lihtsalt mööda Helsingi tänavaid ja nautisime arhitektuuri ning suurepärast ilma. Põikasime sisse korraks Stockmanni kaubamajja. No väga konkreetse suunitlusega – lasteosakonna legosein ja wc :) Mõlemad olid hädavajalikud. Legosid läksime vaatama sellepärast, et Kirket ootas lähipäevil kodus ees üks uus suur komplekt ja tal oli vaja see ikka poes üle vaadata. Otseloomulikult oli tarvis veel vaadata välja see järgmine vajalik komplekt samuti. Lego Friendsidega meisterdamine kuulub vaieldamatult Kirke lemmiktegevuste hulka. Kui tal vahest harva seda ajanatukest ikka üle jääb päevastest tegevustest ja õhtusest klaverimängust.
Legod vaadatud, tulime korrus allapoole ja tegime sellele tiiru peale. Mulle meeldivad alati need korrused, kus on nõud ja muu kodusisustus. Lisaks on Helsingis alati ja igal sammul lahedat disaini.
Mingist kauplusest sai lapsele ostetud veel talveks mõnus läkiläki ja siis otsustasime, et läheme metrooga seiklema. Ikka maa alla ja siuhsauh rongidega ja lõpuks üles valguse kätte tagasi.
Ootame metroorongi
Ja sealt ta tulebki
Isegi metroojaamas on disaini
Üles tagasi
Tagasi valguse käes leidsime ühe koha, kus oli palju kaktused, kohe täitsa elusaid.
Lõpuks istusime lähimas peatuses vajaliku trammi peale ja lohistasime oma väsinud koivad sadamasse tagasi. Pisut ootamist ja juba lubati pardale. Hõivasime endale mõnusa aknaaluse koha otse laeva vööris, showbaaris. Jätsin lapse puhkama, käisin tõin meile sooja kakaod, õhtueine ja pähklid, ning tagasisõit võis mõnusasti alata.
Mõne aja pärast märkasime, et ülevalpool vabanes üks mõnus pesa hea vaatega merele. Võtsime oma kaks kotikest ja kolisime sinna vabanenud kohale. Tagantjärgi ilmnes, et see oligi hea mõte, sest kohe kõrval istusid juhuslikult mulle tuttavad inimesed ja juttu jätkus kauemaks :D
Tuttavate pere tuli koos paljude teiste spordilastega Helsingi lahtistelt karate meistrivõistlustelt. Eriti vahva oli muidugi see, et nende 11 aastane poeg tuli sealt lausa kahe medaliga.
Kirke sai kärmelt tuttavaks pundi 11 aastaste koondise karatepoistega ja mängis nendega terve tagasitee rõõmsalt laevas peitust :) Poisid võtsid väiksema judoplika rõõmsasti punti ja kõigil oli tore.
Lõbusasti lobisedes ja aega veetes saabus Tallinn oma särava siluetiga ootamatult ruttu. Sõbrad läksid autodesse ja meie läksime läbi reisijateterminali ( kes on küll välja mõelnud need üüratult pikad kõnnikoridorid mõlemas sadamas??? ). Jalutasime läbi pimeda linna rahulikult rongijaama ja varsti sõitsimegi mõnusasti kodu suunas. Kirkega oli kokkulepe, et rongis magab. Ega sel teemal polnudki vaja kaubelda, sest laps oli ärganud varavara hommikul ilma igasuguse jorinata, veetnud pika päeva sisuliselt ainult kõndides ja ahimdes emotsioone ja seda kõike ilma ainsamagi nurinata, et olen väsinud või ei jaksa enam. Loomulikult piisas vaid pikaliheitmisest ja kohe ta magaski. Jäi vaid viimane pingutus – rongijaamast 10 minutit kõndi koju.
Nii jõudsimegi koju. Väsinud, aga õnnelikud.