Jube kiire on vahepeal olnud. JUBE kiire. Hulga tellimustööd on valmis saanud, hulga muid asjalikke asju tehtud. Musamaris või nagu laps ütleb, Musas, käidud. Isegi Stockmannis hullaris käisime :D Nu lapsel oli talivarustus veel ostmata ja läksime sead hea hinnaga ära tooma. Tõime ka muidugi. Näis, kas saame sellega talvel hakkama.
Ilmad on lahedad. Naljakas, aga mind pole seni see sügis nagu suurt häirinudki. Vist on nii pidevalt sada sees, et ei jää aega selle kirumiseks ja virisemiseks. Plikatirtsuga käime pigem võimalusel ilma trotsides sügisvõlusid nautimas. Saab ju lompides plärtsutada ja vaadata, kuidas vihm jopele täppe joonistab. Saab tõrusid ja kastanimune noppida, et siis pärast saaks koer neist toas sodi teha :P Saab lehtedes sahistada ja veeretada ning vaadata värvide muutumist, jälgida seda, kuidas tuul lehekesi õõtsutab. Maitsta valminud pihlamarju ja imetleda kibuvitsapõõsastes kõrvuti õrnu õisi ja punaseid vilju. Saab igal hommikul aknast piiluda, kas õues on päike, vihm või udu. Õues kuulame vihma sabinat ja tuule häält :P Koos lapsega avastad palju enam, kui ise iga päev vist märkaks. Lapsega peab märkama, lapsele peab kõike seletama. Ja laskudki oma maailmast madalamale, et avastada ka ise maailma võlu. Tundub märksa ilusam, proovige järgi :D
Meil nüüd uus hobi ka. Voolimine ja voolimismassi vaalimine :) Ostsime paar päeva tagasi neljast värvist koosneva potsiku, millest nüüd on saanud üks ja ainumas kirju mass :D Lapsele mõjub teraapiliselt ja talle meeldib. Üritab vahest seda koerale sööta, aga koer õnneks ei taha :P Selline kaval mass-lõhnab hästi, aga maitseb vastikut.
Ja lõpuks sain ma poest Bulerby laste DVD. Oi, see mu tirtsule meeldib. On tõeliselt mõnus ja südantsoojendav lugu. Ootan juba seda aega, et saaks talle raamatust ette lugeda. Filmi vaatab küll igatahes suurt püsivust ilmutades otsast lõpuni ja veidi aja pärast tuleb jälle Lasset nõudma. Ma saan aru ju, et pisikesel inimesel on Bullerby raske öelda.
Mõned hiired oleme veel kollektsiooni tarbeks kätte saanud.
Ja oma uue kondimootorsõidukiga oleme ülimalt rahul. Lausa väga rahul.
Täna siis võtsin üle jupi aja selle päeva, kus märksõnaks on – aeglane :D Enamuse päevast tegelesin jooksvate asjadega, eriti ei rabelenud, tegin ära mõned vajalikud kanded ja käigud, kodused tööd ja õhtul vedasin jalad kooli. Nooremal pojal oli klassikoosolek. 10-s klass, eks taheti lapsevanematele tutvustada gümnaasiumikorda, et oskaks oma võsukestel silma peal hoida ja vajadusel toetada. Läksin mõtetega, et uhhh, hulk aega saab surnuks löödud, aga tagasi tulin suht rahulolevana. Klassis üleval olnud probleemid said lahti räägitud, see oli oluline. Mõned pedagoogid arvavad, et nad on riik riigis ning eiravad omahtsi eeskirju. Kui ikka on eeskirjades kirjas, et 3 saab 45%-ga, siis see peaks nii ka olema, mitte aga et mõni õpetaja otsustab, et tema 3 saab vaid 48 %-ga. Kui kord näeb ette , et 1 ja 2 võib parandada ära, siis ei saa olla nii, et mõni õpetaja seda teha ei luba. Meil seda muret küll polnud, aga paljudel oli. Ja tõsine probleem oli ühe ja ainsama meesõpetajaga, kes ei saa aru, et klass ei ole iseenda väljaelamise koht ja lapsi omavahel võrrelda, paralleelklasse liigitada tarkadeks ja lollikarjaks, pole eetiline. Lisaks annavad soovida tema õpetamismeetodid ja tase ning seegi, et võiks ise klassi jõuda õigeks ajaks, siis alles seda ka õpilastelt nõuda. Õnneks mu võsukest puudutas vaid kohatine hilinemisprobleem ja seegi meil lõpuks on kadunud :) ma pidin hoopis seda kuulma klassijuhatajalt, et tema ootab meie poisilt keskkooli lõpus medalit :O Rääkisime sellest poisiga täna üsna tõsiselt.
Vat nii. Ja homme on jälle kiirem päev. Hulk asju oleks tarvis ära teha. Päris suur hulk.