Me oleme harjunud oma elus sellega, et meil on võimalus näha, kuulda, tunda…mis tunne võib olla aga siis, kui ühtäkki sa enam ei näe?
Mõned aastad tagasi sain juhuse tahtel tuttavaks Jaanikaga. Naisega, kes kaotas palju aastaid tagasi oma nägemise, diabeedi tõttu.
Sattusin Jaanika juurde puhtjuhuslikult massaaži, kinkekaardiga, mille sõbranna Darja oli mulle sünnipäevaks kinkinud. Kui minu üksikud massaažikogemused on olnud sellised, et tulen sealt küll lõõgastununa, aga parasjagu rammestunud, siis Jaanika juurest tulles valdas mind seletamatu energialaeng. Läksin tookord üle hangede ukerdades koju, nägu naerul ja sees tunne, et ma suudaks lennata. Peale seda käiku jaksasin teha elus ühe muudatuse, mis oli igati õige otsus ja mida ma pikemat aega asjatult edasi lükkasin.
Sellest ajast peale olen imetlenud seda Naist suure algustähega, kes trotsides oma nägemise kaotust sünnitas toreda tütre ja pole kunagi elule alla vandunud. Imetlen tema elurõõmu ja südikust. Positiivsust ja heatahtlikkust. Julgust elada.
Paar nädalat tagasi Jaanika helistas mulle ja küsis, kas ma oleksin nõus temast mõned pildid tegema. Leidsime meile mõlemile sobiva aja ja juhtumisi oli ka ilmataat meiega ühel nõul, sest valitud pühapäeva pärastlõunal oli fantastiliselt ilus ilm. Tegime esmalt toas kerge meigi ja siis läksime õue. Mõned pildi tegime koos lapsega, aga varsti oli temal ikka kiire tuppa tagasi minna, sest temale oli pildistamisest olulisem Kirkega mängimine. Meie Jaanikaga jalutasime lähiümbruses ja pildistasime. Ikka nii, et mina astusin pool sammukest ees ja Jaanika kõndis absoluutse enesekindlusega minule toetudes kaasa. Imetlen tema oskust nägemise asemel tunda. Nii me siis seiklesime. Mina rääkisin, kus me oleme ja mis on meie ümber, juhendasin kuidas kuhu vaadata ja muudkui pildistasime. Mis seal salata, see on märksa keerulisem, kui nägija pildistamine, aga tohutult huvitav kogemus.
Nüüd sai see looke kirja ja mõned pildid sellest õhtust panen ka – Jaanika lahkel loal.
