Nii nagu igal sügisel – käime looduses pildistamas – nii pole ka tänavune mingi erand. Vaatasime laupäeval, et ilm on väga ilus ja lehed just nii kirjud, kui olema peavad. Eks ta viimane aeg olegi, sest varsti on lehed pruunid ja puud raagus ja ongi käes aasta kõige pimedam ning kõledam aeg.
Mind ei kohuta üldse ilmad. Olgu siis vihm ( ok, rattaga on siis niru sõita, aga jalgsi pole häda midagi) või lumi. Alati saab panna selga sobivad riided ja võib vabalt õues seigelda. Palju suurem jama on minu jaoks väheses valguses. Pimedus teeb mind uniseks ja ma ei taha ärgata pimedas ja tulla töölt pimedas, sest keha küsib kogu aeg, et miks sa rumal inimene öösel ringi sehkendad??? Ja ma ei oska kehale vastata, sest sorry, aga mina ka ei tea :)
Tegelikult pidin ma ju rääkima muust, mitte pimedusest, sest praegu on veel õues kuldne sügis.
Laupäeval otsustasin jätta sinnapaika kõik vajalikud tubased tegevused, ühtegi tööd selleks laupäevaks ka ei võtnud ja nii asutasimegi ennast lapsega jalutama. Jalutuskäik kujunes nii 7,5 km pikkuseks, aga meil oli ütlemata tore. Me armastame neid meie majataguseid kiirakääralisi metsaradu, kust saab pikapeale promenaadile ja igasuguste erinevate siksakkidega lõpuks kesklinna välja.
Kesklinnas täiendasime oma kotti söögipoolisega ja laps sai endale kaktusemaitselise glasuuriga jäätise. Nojah, mina ei tea kuidas kaktus maitseb, seega ei oska öelda, kas see maitse oli ka tõene. Igatahes jäätis lapsele maitses küll. Hästi palju tuttavaid nägime poes. Ilmselt meelitas kultuurikeskuse taga olev laat rahva liikuma. Käisimegi lõpuks laadalt läbi, ostsime tükikese sinki ja jalutasime koju.
Oma sügispildid lapsest saime tehtud ja kõik nädala sees rääkimata jutud aetud.
