Üle tüki aja on meil lapsega täna üks mõnusamast mõnusam rahulik pühapäevahommik. Minul on just lõppenud pikk töönädal ja lapsel algas esimene koolivaheaeg. Minul oli eile veel tööpäev ja nii ongi, et täiuslik puhkepäev on alles pühapäev. Vähemalt hommik on täiuslik. Ei mingit kiirustamist ja kohustustehunnikut. Kõik, mida on tarvis veel täna teha, saab vabalt lükata mõne tunni edasi ja nautida, nautida, nautida….lihtsalt olemist.
Pühapäev algas meil pika ja magusa unega ( 6.50 asemel ärkasime kell 9.30 ), voodis jutustamisega ning pannkookidega. Meie lemmikutega – banaanipannukatega. Banaanipannkooke on väga lihtne teha ja lisaks sellele, on nad tervislikud. Lased aga banaanid ja muna vahtu ning küpsetad kookosrasvas. Üle elamise levib nii nii mõnus lõhn….. Lisandiks veel kodune õuna – apelsini moos ja ongi pühapäevahommik täiuslik.
Tegelikult oli mul tänaseks hoopis töisem plaan, aga nagu ikka, käivitub sageli plaan A asemel plaan C ja see C polegi alati just kehvem variant. Nimelt tahtis üks inimene tänaseks saada kätte tellitud pluusi ja püksid…..aga kuna ma ei suutnud temaga kaks päeva tagasi, ega päev tagasi kontakti saada, et proovi teha ja täna asju lõpetada…siis nii ongi. Asjad saavad valmis just siis, kui minul on nüüd jälle aega teha. Täna see päev igatahes pole. Kui ikka õigel ajal asju ei tehta ja välja ei ilmuta, siis on nii nagu on. Kasutan seda aega pigem perekeskselt ning teen valmis ehk mõne fotoraamatu või tuunin enda sügismantlit. Praegu istun vaikselt pesumasina surina saatel siin arvutis ja mõtisklen. Ikka selle üle, mis viimasel ajal on olnud ja mis mõtted keerlevad peas lähiaegade osas.
Selline päris mõnusast kortsuriidest pluus on siis tegemisel, õigemini vaid lõpetamisel.
Tegin täna hommikul tiiru. Lillede kastmise tiiru. Ma ei ole selles just eriti järjepidev, aga mu vähesed lilled on sellega päris kenasti harjunud. Avokaadopuu on selles osas ääretult mõistlik meenutaja ja kui ikka janu suureks läheb, laseb oma lehed kurvalt longu ja siis ma juba tõesti jooksen veekannuga mööda elamist ringi. Avokaadopuu kõrval on mul trepikojas aknalaual 3 jõulukaktust ja täna avastasin , et nad kõik kolm on tiheldalt õiepungi täis. Seega – varsti on oodata kauneid ja erivärvilisi jõulukaktuste õisi.
Toas on meil veel mõned draakonipuulised ja orhideed, piparmünt ja loorber…mis kõik on õnneks suhteliselt vähenõudlikud ja on harjunud minu udupealisusega. Üks tore ja sõbralik flamingolill(vist on ikka flamingolill, ega ma ju täpselt ei tea) kolis samuti mõned kuud tagasi meile. Tööl üritasid naised teda välja visata ja nii ma otsustasingi, et tassin ta parem endale koju. Igatahes otsustas see lill suurest rõõmust õitsema hakata ja kaunistab kenasti meie elamist.
Nüüd siis veidi ka lapse esimesest lõppenud kooliveerandist. Siin on olnud nii rõõme kui muresid, aga nüüdseks on kõik asjad lahenenud ja edasi saab minna ainult paremini. Mis puudutab õppimist ja tulemusi, siis nendega võib olla äärmiselt rahul. Ütleks, et ootuspäraselt rahul, kuigi ma pole kunagi olnud oma laste suhtes seda meelt, et nad PEAVAD õppima ainult viitele. Elu on näidanud, et see pole mingi näitaja ja kuigi lapsed on õppinud ja õpivad hästi, ei nõua ma nendelt viieliseks olemist. Palju tähtsam on see, et ei õpitaks alla oma võimete, ollakse kohusetundlik ning ei unustata ka kooliväliseid tegevusi ja rõõme. Ühesõnaga elama peab ka.
Alustame veidi tagurpidi, ehk siis mitte üldhariduskoolist vaid koolivälisest elust.
Trenn – seal on kõik hästi. Laps on õnnelik, ühtegi trenni vahele pole jätnud, õpetaja kiidab ja kodus harjutab vabal tahtel asju, mis tema enda meelest tahavad lihvimist. Praegu näiteks avastan ma kogu aeg, et laps püüab siin või seal seina najal pea peal seista :D Kokkuvõtlikult võib öelda, et judo mõjub tirtsule suurepäraselt. Trennis praegu koolivaheaega pole ja kevadist koolivaheaega ka pole. Judokad puhkavad ainult jõuluvaheaja.
Laulustuudio – kuidagi on läinud nii, et alles selle nädala soolotunnis hakkas Kirke õppima uusi laule. Oma 3 uut laulu sai ta küll kätte üleeelmisel tunnil, aga siis läks kogu tund selle kirja, et valisime laule ja ajasime juttu. Eelmine tund läks nii, et õppis õpetajaga põhiliselt õiget hingamist ja hääle tekitamise tehnikat. Uskumatu, eks, aga hingata saab ka valesti. Mulle see osa tunnist väga meeldib, sest kui teha teatud asju valesti, siis on võimalus oma häälele ka liiga teha, rääkimata sellest, et laulda on raskem. Viimases tunnis siis võeti ette uued laulud laulda. Õpetaja võttis asjad linti ja tulemust oli juba uskumatult kena kuulata.
Niiet jah, soolos läheb ka kenasti. Õpetaja kiitis.
Kooris käiakse meil kenasti septembrist alates. Mudilaskooris. Sinna oleks pidanud Kirke sattuma alles sel aastal, aga on nii, et mudilaskooris läheb tal juba teine aasta. Käsil on neil seal osaliselt juba isegi jõulurepertuaar. Sügisel teatas Kirke, et ta kavatseb stuudios kõik koorid läbi käia. Peale mudilaskoori lastekoor, siis neidudekoor…no tore, et talle meeldib.
Muusikakool – veerandi viimasel päeval käisid osad lapsed muusikakooliga Tallinnas Estonias kontserdil. Klassikakontsert filmimuusikast. Klaveriõpetaja üks päev helistas ja pakkus, et Kirke võiks minna. Kui ma siis ütlesin, et õpetaja pakkus võimalust, tuli esialgu selline pööööö, et ma ei tea, kas ma ikka tahan minna. Peale mõningast mõtlemist otsustas siiski minna ja tagasi tulles oli hiigelrahul, et käis kuulamas. No nii hea kontsert oli olnud ja isegi Harry Potteri filmist mängis orkester ühte pala.
Tunnistus, nagu issi ütles, oli – igav. Muusikakoolis erinevalt tavakoolist pannaks algusest peale hindeid.
Esimese veerandiga on õpitud päris palju erinevaid palakesi ja harjutusi ja väikesed käed muutuvad tasapisi aina graatsilisemaks. Noodilugemist tuleks veel minumeelest lihvida, aga eks ongi palju tahta, et 1,5 kuuga see sulaselge oleks. Muusikaline mälu on lapsel õnneks väga hea. Palad jäävad kiiresti pähe. Isegi sõpradega koos musitseerimist on juba ette tulnud ja seda on küll tore vaadata.
Ja nüüd siis sellest, kuidas on läinud esimese klassi esimene veerand koolis.
Kokkuvõtvalt hästi. Mis puudutab õppimist ja hakkamasaamist, on kõik väga hästi. Veerandi lõpetasime kadudeta. Kõik asjad on kenasti alles ja terved. Ühtegi kadunud asja pole olnud, mida oleks tarvis mööda koolimaja või kes teab kust otsida. Eks selline kohusetunne on tal sissetreenitud juba mitme aasta eest, sest laulustuudios on ta pidanud samuti ise käima juba ammu ja oma asjade eest hoolt kandma. Klass on olnud sõbralik, kui välja arvata mõned lapsed, kes kipuvad segama tundi või näiteks ropendama. Noh, tuleb ette, ka paremates peredes. Eks oleme siis neid asju kodus lahti rääkinud, et tunnis korda hoides saavad kõik ikka paremini õppida ja kui mõni kole sõna on tekitanud küsimust, mis see tähendab…on tulnud seda seletada. Õnneks tähenduse teadasaamine on piisavalt ehmatav, et ise neid klassikaaslastelt kuuldud sõnu ei kasutata.
Reedel anti kätte tunnistus, mille pealkirjaks oli – Sügistunnistus. Kuna esimeses klassis hindeid ei panda, oli tunnistus kirjeldava iseloomuga. Veerandi jooksul õnnestus meie klassis saada …..no peaaegu mittesaada mittemingisugust tagasisidet, siis nüüd lõpuks õnnestus ka vanematel näha , kuidas meie lastel üldse koolis läinud on. Paistab, et kenasti. Vähemalt meil.
Et nüüd siis võis tekkida küsimus, kus on need meie mured olnud?
Mured on olnud seotud tegelikult puhtalt logistikaga. Kui kooli valides arvasin ma naiivselt, et tund aega on piisav aeg, et kooli ja muusikakooli vaheline pea 3 km saaks läbitud muretult, siis selles ma vägagi eksisin. Pojad pole mul kunagi peale tunde pidanud muusikakooli kimama ja kogemus puudus. Oma targa peaga arutlesin ma nii, et kui tunnid saavad läbi kell 12 ja muusikakoolis algab tund kell 13…siis peaks ju kenasti jõudma, eks. Selle maa läbimiseks läheb lapsel, kott seljas, umbes 35-40 minutit. Aga võta sa näpust. Midagi ei läinud nii, nagu lootsin. Esiteks oli mitmel päeval viimane tund kehaline kasvatus. Riiete vahetamine võtab juba sellest tunnist mingi aja ära. Kuna 4-s tund lõpeb pikka õuevahetundi, siis kell 12.25 pidid lapsed minema klassi tagasi ja hakkama päevikusse kirjutama järgmise päeva koduseid ülesandeid. Lõpuks oligi nii, et aeg sai otsa ja muusikakooli hästi ei jõudnud. Esimesel kuul olid tavalised lapse nutuga telefonikõned, et õpetaja ei lase ära ja mina ei taha muusikakooli hiljaks jääda. Ega lapsel on ikka väga raske jõuda kohale hing paelaga kaelas, näost punane ja siis istuda klaveri taha ja keskenduda mängimisele. Polnud ma ainus, kes sellise korraldusega rahul polnud, aga kõik vanematepoolsed seletamised jooksid kahjuks liiva. Veerandi lõpuks loksusid küll mõned asjad paika sel viisil, et tekkisid paar ema, kes said oma lastel autoga viimasel minutil järel käia ja võtsid peale ka teised muusikakooli lapsed, aga selline süsteem on alati nii ja naa. Kolmapäeval oli lastel üldse 5 tundi ja sealt oli pidev solfi tundi hilinemine. Pealegi ei saa loota kogu aeg teistele. Juhtub transpordiemme ise või tema koolilaps või lasteaialaps talvel haigestuma ja ongi kogu korraldus uppis lisaks talvistele sageli kehvadele teeoludele.
Nii hakkas mul veerandi keskel tekkima vaikselt mõte, et….meil mõlemil oleks lihtsam ja stressi vähem, kui vahetada kooli. Rääkisin lapsele asja ära, et mis muutub ja kuidas muutub sellist sammu astudes ja andsin teada, et veerandi lõpuni on tal aega selle üle mõelda ja mulle oma otsus teatada. Mõtles, arutles. Poolteist nädalat enne veerandi lõppu tuli ja teatas, et tema on valmis vahetama kooli. Kusjuures väga kindlameelselt. Mina olin lõpuks see, kes valas pisaraid, sest meie kodukool on aastatega kasvanud südame külge. Kolm poissi siin koolitatud, rahulolematuseks pole olnud põhjust, tingimused on väga head, kooli üldine õhkkond on suurepärane. Direktor…tema on tõeline superkoolipapa. Lapsed ja õpetajad jumaldavad. Haridus….rääkige mida tahate – töö on tellija materjalist ja kes tahab, see õpib igal pool, kes ei taha, ei õpi kuskil.
Meie armsat kodukooli ja esimest õpetajat ning klassikaaslasi jääb meenutama igal sügisel tehtav tore koolipere pilt ja esimese klassi pilt, mis pole meil veel käes.
Viimasel nädalal enne vaheaega tegimegi oma asjad korda ja uuest veerandist õpib laps teises koolis. Klassikaaslastega ja õpetajaga hüvastijätt oli armas. Kurvastasid lapsed ja kurvastasid emmed, et me ära läheme, aga hea uudis on see, et Rapla on väike ja me oleme endiselt olemas :) Uues klassis ootab juba Kirket tore uus klassijuhataja ja mitmed tuttavad lapsed. Jah, meil algab kool kuidagi lausa kaks korda. Isegi aabits tuleb uus.
Mis kõige tähtsam – me ei pea enam stressama, kuidas ühest kohast teise jõuab. Muusikakool on uue koolimaja eest lausa nähtav ja sinna üle 5 minuti naljalt ei kõnni. Laulustuudiosse on napp 10 minutit minna ja trenn on koolimajaga samas spordisaalis. Lisandub veel võimalus vajadusel pikapäevarühmas õppida ja süüa. Kodust kooli ette saab hommikul koolibussiga. Isegi minu töökohta on koolist ainult 5 minutit lipata. Pealegi, kui 5 päeva nädalas tuleb laps niikuinii teise linna otsa huvitegevuse pärast, pole ju vahet, kas õpid kodu kõrval koolis või kaugemal koolis, kus õnneks on kõik muud vajalikud kohad kõrval.
Ja nii ongi, et koolivaheaeg ei tundugi enam nii põnev, sest ootusärevus on suurem.
Mina raputan endale aga tuhka pähe ja mõtlen – ära iial ütle iial :)