Nädal jälle koolis käidud. Tore ja huvitav nädal on olnud. Väga palju positiivset ja mõni asi, mis paneb kulmu kergitama.
Alustakski siis sellest esimesest koolinädalast uues koolis.
Punkt üks ja see kõige olulisem punkt – me enam ei stressa peale tunde, et kuidas ja kas jõuab õigeks ajaks muusikakooli või laulustuudiosse. Istusin kohe esmaspäeval tööl ja mõtlesin, et ohhoo, ma ei muretsegi ja see oli nii hea tunne. Tüdruk helistas peale tunde ja ütles, et ta on nii õnnelik. Mida paremat sa oskadki oodata lapse suust. Laps õnnelik, mina samuti õnnelik. Isegi vaatamata sellele, et tööl on olnud juba viimased pool aastat keerulised ajad.
Kui me esmaspäeva hommikul koos uue kooli poole sammusime, et kolida kõik vajalikud õppevahendid korraga kooli, kohtas Kirke juba kesklinnas tuttavaid lapsi, kes tulid ja võtsid käest kinni. Hea ja turvaline tunne oli väikesel inimesel minna uude kohta. Koolis vallandus suur kallistamine tuttavate poolt ja päeva lõpuks oli juba tekkinud isegi uusi sõpru. Niiet last esimesse tundi jättes oli mul tugev tunne ja hinges puudus murepisik, et kas väike inimene sulandub hästi uude kollektiivi. Õhtuks sain sellegi kinnituse (mida ma niigi teadsin), et õpetaja on hästi tore.
Ja nii meil tegelikult see nädal läkski, nagu oleks kogu aeg seal koolis käinud. Mina sain jälle kiletada uued töövihikud, sest koolid kasutavad meil erinevaid õppematerjale. Laps käis rõõmsalt hommikul koolis, mõnel päeval pikapäevarühmas. Muusikakooli on nüüd igavesti mõnus rahulikult peale tunde jalutada ja jääb aega sõpradega vahepeal jutustada. Leiab isegi aega koos vana klassivennaga seltsida ja koos aega veeta. Laulustuudio ja trenniga läheb samuti kõik ladusalt. Uuest kuust saab osadel päevadel, kui aeg klapib, pikapäevarühmas süüa ja siis läheb eluke veel mõnusamaks. Siiani panin talle sööki lihtsalt kaasa, sest päevad on pikad ja kella 11 ajal söödud koolilõuna on õhtul kell pool 7, kui ta koju jõuab, ammu ununenud. Nüüd uuest nädalast saab 3 päeval nädalas pikapäevas süüa, teistel päevadel panen endiselt midagi kõhutäiteks kaasa.
Hommikune ärkamine on meil läinud sutsuke varasemaks, aga mitte liiga palju. Esiteks, tuleb tal nüüd kodus putru süüa, sest vanas koolis oli see mõnus tundide- eelne pudruhommik, aga uues koolis on puder pakkumisel esimesel vahetunnil. Kes see ikka jookseb selle 10 minutiga sööklasse putru ahmima, eriti veel, kui kahel päeval nädalas on esimene tund kehaline. See on nüüd küll asi, mis vajaks koolis paremat läbimõtlemist.
Reedel töölt tulles uurisin lapse käest, et kuidas talle siis esimese nädala järel uues koolis meeldib ja mis ta arvab, kas tegime hästi, et vahetasime kooli. Vastus oli ülipositiivne. Koolis on tore, klass on vaiksem ja rahulikum, õpetaja meeldib vägavägaväga! Lapsed on sõbralikud ja koolis on palju tuttavaid, keda ta teab muusikakoolist või laulustuudiost. Ja mis kõige tähtsam, kõik koolivälised tegevused on käe – jala juures ja asjad kulgevad rahulikult. Nojah, eks vanade klassikaaslaste järgi igatseb laps ikka. See on ju täiesti loomulik, sest sinna jäid tal siiski pooled vana lasteaiarühma lapsed. Hea on see, et meie linnake on väike ja küll nad ikka kohtuvad. Saab ju teha klasside kohtumisõhtut isegi, nagu Kirke juba plaanis :)
Mis aga paneb siis kergelt kulmu kergitama.
Nimelt meie kodust sõidab mööda koolibuss, mis tuleb Eidaperest. Võtab peale lapsed Kehtnast, peatub vahepeal kuskil veel, siis Rapla vallas Öökulli peatuses, Raudteejaama peatuses….ja hakkab lapsi kooli viima peatustega Vesiroosi kooli juures ja Rapla kesklinna peatuses, kus väljuvad Ühisgümnaasiumi lapsed.
Esimesel päeval peale vaheaega läksime Kirkega kooli koos, sest ma teadsin, et koolibussile võetakse ainult lapsi, isegi õpetajaid ei võeta. Asju oli kooli vedada tarvis palju ja nii läksimegi koos juba varajase linnaliinibussiga. Teisel päeval ootasime naiivselt koolibussi meie kodu peatuses, ehk Telliskivis. Nojah, ootama jäimegi, sest buss sõitis meist mööda :P Loomulikult tuli siis kooli minna järgmise linnaliiniga ja see tähendas tundi hilinemist. Õhtul uurisin tuttava käest, kelle lapsi tean meie kodu lähedalt ka selle koolibussiliiniga liikuvat, et huvitav, milles asi. Tema arvas, et äkki bussijuht pole lihtsalt harjunud meie peatuses peatuma ja palus järgmisel hommikul oma lapsi öelda bussijuhile, et Telliskivist tuleb ka laps peale. Läksime siis kolmapäeva hommikul uuele katsele ja oh imet, buss peatuski. Võttis lapse peale, aga teatas, et edaspidi paluks siiski jaama peatusesse tulla, sest temal polevat meie peatuses peatust ette nähtud. Vot siis sulle kooki moosiga. KUi see buss veaks vaid Kehtna valla lapsi Raplasse kooli, saaksin ma aru, aga buss korjab peale ka Rapla valla lapsi. Seega ma ei saa aru. Ei peaks olema üleliia keeruline pidada kinni kohas, mis jääb maršruudi sisse ja pealegi on bussitaskuga peatus. Lihtsam on lasta esimese klassi juntsul marssida igal hommikul pika maa bussile. Ei meil pole iseenesest kõndimise vastu midagi ja mina kasutan seda aega koeraga väljas käimiseks ning saadame sedasi lapse kenasti jaama peatusesse, aga küsimus on minu jaoks suhtumises. No ja talvel tuisu, libeda ja külmaga pole lapsel tegelikult ka sugugi mõnus nii kaugele marssida. Eks ma siis hakkan seda asja harutama. Vedajafirma tõstis käed üles, suhtlen edasi vallaga :)
