Selleks aastaks saidki lapse sünnipäevapidustused läbi.
Kirke sai nädal tagasi kaheksa aastaseks. Uskumatu, aga tõsi. Meil on kodus väike noor preili, kes pole enam kaugelt tita, aga pole veel ka päris neiu. See vahepealne vanus on üsna omapärane. Ühe jalaga veel muretus lapsepõlves, teise jalaga siiski juba reaalses kohustustega maailmas. Kui võimalus on, laseb valla oma muretu meele, kui aga tuleb olla asjalik, siis ta seda ka on.
Milline ta siis õigupoolest on? See kaheksane.
Kummuli kaheksa näeb välja nagu lõpmatuse märk. Nii on ka see kaheksane, lõpmatult huvitav ja piiritult armastav. Kaheksane on armsalt ja siiralt aus. Natuke ninatark ja piisavalt teadmishimuline. Kaheksane on veel selles vanuses, kus poisid ei olegi nõmedad. Pigem ikka head sõbrad, kellega on tore isegi koos klaverit harjutada peale kooli.
Kirke on mulle kaheksa aastaga väga palju õpetanud. Eelkõige seda, kuidas olla parem inimene.
Ükskõik kui hall pole päev ka olnud – ja ta saab olla ju tegelikult täpselt nii hall, kui sa tal ise olla lased !!! – see tore kaheksane on ikka päikesekiireks.
Mul on hea meel, et Kirkel on hulgaliselt lähedasi ja sõpru, kes teda väga armastavad.
Olen iga päev tänulik, et saatus kinkis meile imelise tütre.
Möödunud teisipäeval ehk õigel sünnipäeva päeval, pidasime õhtul peale tööd ühe mõnusa peo koos lähedastega.
Tulid kõik, kel hilisõhtul õnnestus kohale tulla. Kes ei saanud, see helistas või käis teisel päeval. Meie jõudsime lapsega koos koju ka ju alles veidi peale seitset, sest olime tööl – meil oli muinasjutuõhtu! Tädi Anneli aitas meid väga, võludes välja imemaitsva tordi. Temale selle eest erilised tänud.
Suured ja väikesed tüdrukud meisterdasid lõpuks ehteid ja Kirke kaunistas oma vanaonu õhupallidega ning esitas sekka mõne klaveripala. Muidu vanaisa ei uskunud, et ta mängida oskab :P
Mõned päevad pidasime vahet ja reede õhtul tulid meile juba külalised Vihasoolt. Ikka sealt Võsu kandist. Tulid kohe ööseks ja lastel oli trallimist küllaga. Sõbranna Tiina oli nii armas ja aitas mul laupäevaseks peoks ettevalmistusi teha ja nii jäi mul endal pärast suure peo ajal aega ka laste jaoks olemas olla. Aitäh, Tiina!!!!!
Kuna külalised pidid sõitma tagasi veidi ennem, kui meil laupäeval pidu algas, pidasime juba hommikul maha väikese miniürituse. Koolilapsed, nagu nad meil nüüd kõik on, ei puhka ju ka nädalavahetusel. Kaksikutel oli ees karate laager. Kuna sõbrapoiss Robin oli ka meil juba varahommikust, siis saidki lapsed neljakesi torti süüa ja pidutseda.
Kui kell sai kolm, hakkas saabuma sõbrannasi ja sõpru ja õeke tuli ka. Rõõmu ja lusti jagus kohe mitmeteks tundideks ja kui emad hakkasid õhtupoole lastele järgi laekuma, polnud neist keegi nõus veel koju minema. Meie lastega olime parajasti lõpetamas lõbusate kaartide tegemist ja kui need valmis said, koondusime emadega kööki, kus juttu jagus kauemaks. Mõnigi imestas mitu tundi hiljem, et me ikka veel lõbusasti pidutseme ja lapsed mängivad. Kui Kaspari ema läks teda koju kutsuma, saatis poeg ta pikema jututa kööki tagasi – ema, mine tee midagi köögis, joo kohvi näiteks!!! No ja eks me siis jõimegi köögis edasi – kes kohvi, kes teed, kes vett :)
Viimasena jäi Kirkele külla sõbranna Kertu, kes jäigi meile hoopis ööseks ja plikadel oli tõeline tüdrukute õhtu.
Kirke võttis päeva kokku sõnadega, et tal oli niiii, niiiii, niiiiiii tore sünnipäev ja ta on väga õnnelik. Oli ka põhjust. Kõik tõelised sõbrad olid ju kohale tulnud.
Klaver oli meil väga populaarne :D
Õekesega koos
ja traditsiooniline kodune küpisetort, mis on alati laste lemmik.
