Eeskujud |

Me kõik oleme siin elus indiviidid. Sellegipoolest pole me sellisteks lihtsalt sündinud, vaid meid kujundavad maast madalast keskkond ja eeskujud. Suisa 75% inimesest on kasvukeskkonna mõju ja ainult 25% on inimeses pärilikku geneetikat. Seda lugesin ma mõnda aega tagasi ühest väga põnevast geneetikaalasest raamatust. Väga huvitav lugemine oli ja tõttöelda, olen ma selle teooriaga nõus.
Inimese kujunemisprotsessi üle olen ma viimasel ajal üha rohkem hakanud mõtisklema. Miks on ühes pereski sageli nii, et lapsed kasvavad küllaltki erinevaks. On suhteliselt loogiline, et vanemad ise on laste sündides kujunemisprotsessis ja iga lapse puhul on nad erinevas staadiumis iseenda kujunemisloos ja lisaks on see pagas, mille oleme saanud lastetoaga ja on see väline faktor, mis inimesi mõjutab, ehk väline keskkond.
Läinud nädalal kõlas kuskil meedias üleskutse, et Eesti naised, ärge minge mehele nendele, kes pole Eesti kaitseväes teeninud. Need ei pidavat ikka õiged mehed olema ja nende pärast on meie riik kehvasti kaitstud. Selle peale ütleks ma tõesti, et no mida veel!!! Vaidlen muide sellele vastu emana, kelle pojad on mõlemad kaitseteenistuse läbinud olles olnud enne ja pärast seda tublid mehed. Mehest ei tee meest kaitsevägi vaid lastetuba. Ja meie rahvas on kehvalt kaitstud mitte nende noorte meeste pärast, kes on valinud kaitseteenistusevaba tee, vaid nende “meeste” tõttu, kes seal valitsuses soga ajavad. Jah, see on minu subjektiivne arvamus ja kes tahab, omagu muud arvamust. Mingil imelikul põhjusel ei tule sealt kaitseteenistusest sageli mehed, kes eelkõige oskaks hoida ja kaitsta iseenda perekonda. Kuidas nad siis riiki kaitsevad? Ma tean ikka päris mitmeid mehi, kes ühel või teisel põhjusel pole kaitseväes käinud(eiei, nad pole hullupaberit hankinud), aga on väga asjalikud mehed ning oskavad edasi anda oma tööga ja suhtumisega olulisi väärtusi. Mõte on selles, et kaitseteenistuses käia võimalusel tuleks, aga see ei tee veel mehest meest. Nii nagu pole kõik kaitseväes teeninud kohe mehed, nii pole ka seal mittekäinud automaatselt lupardid.
Nojah, sellest siis niipalju. Rääkida tahtsin tegelikult ju muust.

Milliste eeskujudega kasvavad meie lapsed? Kindlasti on lapse esimesteks eeskujudeks ema ja isa. Heal juhul on nad silmapiiril mõlemad, kehvemal juhul mitte. Eeskuju võib olla hea ja võib olla mitte väga hea. Võib olla ka päris kehv. Sellisel juhul oleneb pisut ka lapsest ja muudest eeskujudest, kas laps tahab oma elus minna paremat teed või astub samasse ämbrisse.

Sõitsin reedesel õhtul peale tööd rongiga Tallinna ja minu vastas istus noor ema umbes 1,5 aastase poisslapsega. Istus, võttis lapse riidest lahti, nühkis veidi tahvelarvuti ekraani ja pistis selle lapsele ette. Laps hakkas seal samuti nühkima, ekraanil tegi mingi arusaamatu elukas kummalisi häälitsusi, laps häälitses kummaliselt järgi ja kui pilt pani jooksu, väljendas kurjalt oma rahulolematust. Ema pani pildi tagasi ja vaatas edasi kala näoga aknast välja. Miks ema ei soovi oma lapsega suhelda? Miks ei avasta ta lapsega koos maailma? Miks 1,5 – 2 aastasel lapsel puudub elementaarne sõnavara? Palju küsimusi ja tegelikult lihtne vastus. Tund aega koos sõitmist oli piisav, et sellest aru saada.
Teine seik minu sõidukaaslastest oli järgmine: Laps sõi mingit küpsist, see kukkus maha. Ema käratas – ära puutu. Sinna see jäi. Loomulikult poleks pidanud laps maha kukkunud toitu enam edasi sööma, aga koos lapsega see üles võtta ja prügikasti panna, oleks olnud elementaarne kasvatusviis. Mis me siis ikka imestame, kui inimesed loobivad prahti maha. Jah, ma avaldasin sõnatult oma arvamust, millepeale ema pööras kiirelt ja pahaselt pilgu eemale.

Nüüd aga hoopis headest eeskujudest.
Need valikud teeme lapsevanematena enamasti ise. Vähemalt mingil määral küll. Suunates last tegevuste juurde, mis teevad lapsele head. On ilmselt ammu teada tõde, et mida rohkem on lapsel (oh, ka täiskasvanul) vaba aega, seda enam ta leiab põhjust tegeleda millegagi, mis pikemas perspektiivis pole talle kasulik. Nii hakkab enamus lapsevanemaid võsukese kooli minnes( ka varem) vaatama, kuhu ringidesse laps võiks minna. Tore, kui neid tegevusi on rohkem, kui üks, aga liiga palju lahmerdada pole samuti mõistlik. Nii on lapsevanema roll vaadata, et lapsel tegevust jaguks, aga ka seda, et laps üle ei pingutaks või ei tegeleks asjadega kuidagimoodi, ükskõik kuidas. Distsipliin on kindlasti oluline. Kui läks trenni või ringi, siis ei ole nii, et käib nagu jumal juhatab, vaid korralikult. Kui läks midagi õppima, siis pole ükskõik kuidas läheb vaid tuleb kodus kenasti harjutada.
Läbi koolivälise tegevuse valime enamasti oma lastele suhtlusringkonna. Need lapsed, kellega koos tehakse midagi huvitavat ja kasulikku on sageli ka head sõbrad. Kas siis musitseeritakse koos või tehakse sporti või hoopis maalitakse, loetakse, mätsitakse savi – pole oluline mida, oluline, et leitakse ühised tegevused, mis arendavad ja hoiavad tänaval hulkumisest eemal.
Kui nüüd mõelda, kuidas hoida last eemal kõikidest tänapäeval ähvardavatest pahedest, siis võimalusi pole üleliia palju, kuid need mis on, on olulised. Hea kodune eeskuju, lapsele aja pühendamine, asjadest rääkimine ja piisav koolivälise tegevusega hõivatus. Mulle tundub, et siis on lootust.

Pojad on juba mul suured mehed, nendest pole mõtet rääkida ja mõlemad on asjalikud mehed. Oli ka nende kasvamise aeg vist pisut leebem, kui praegu. Nojah, ükskord noorema poja käest küsisin ühe tuttava tütarlapse uuringutööst kuuldes, et kas tõesti oli kooli ajal narkootikume võimalik saada suhteliselt lihtne? Vastus jahmatas, aga olin õnnelik, et lapsel oli teismeeas endal selgroogu ja ju siis ma ise olin teinud midagi teda kasvatades samuti õigesti. Poiss oskas käia sirget teed.

Nüüd on aeg astuda õigeid samme tütart kasvatades. Ma ei ole see lapsevanem, kes tuiskab ringi enamasti iseenda heaolu silmas pidades ja arvates, et küllap nad ise kuidagi kasvavad. Üksi sellest ei piisa, kui toit on laual ja ilusad riided seljas ning kõik ihaldatu lapsel olemas. Muidugi, mõistlik toit peab laual olema, puhtad ja viisakad riided võiksid olla samuti ning muude vidinate suhtes tuleks lähtuda vajadusest ja arutada lapsega, kas seda või teist on ikka päriselt vaja? Või on seda vaja sellepärast, et näe pinginaabril või naabri Maril on?
Peale kõige selle on tarvis aga lapsele pühendada aega. Aega, et teda ära kuulata. Aega veendumaks, et laps on õnnelik ja temaga on kõik hästi. Aega, et teha huvitavaid asju koos, et oleks toredaid ettevõtmisi ja harivaid arutlusi.

Tegelikult tahtsin ma kogu selle pika jutu järel jõuda selleni, et olen tõsiselt rõõmus lapse valitud spordiala üle. Varsti kaks veerandit on oldud Rapla Judoklubi kasvandik ja see aeg on olnud puhas rõõm. Esiteks sellepärast, et lapsel on kogu keha ja ka mõtlemist hõlmav sportlik harrastus laulmise ja klaveriõpingute kõrval. Teiseks sellepärast, et laps lõpetades oma koolipäeva peale trenni alles poole seitsmest koju jõudes, on õnnelik ja rõõmus. Judokad saavad lisaks füüsilisele trennile päris palju muudki. Judokatel on distsipliin. Ja vähemalt meie judokatel on superhüpermegalahe treener !!!! Ma ei ole üleliia tihti kohanud selliseid tegijaid, kes teevad oma tööd suure armastuse ja pühendumusega kasvatades lastes vaimset distsipliini ja tugevaid väärtusi lisaks füüsilisele trennile. Selles noores mehes näen ma tõepoolest lastele Eeskuju suure algustähega.
Lisaks trennidele, käib klubis lahe seltsielu. Tore on ka see, et jõuluvaheaeg on ainus vaheaeg, mil trenne ei toimu. Sügisesel ja kevadisel vaheajal käib töö täie rauaga edasi. Ikka selleks, et lastel oleks mida teha, kui vanemad on päevad läbi tööl.
Selle nädala alguses korraldas klubi peale laste trenni isadepäeva trenni koos isadega. Meie peres oli sel õhtul isaste inimestega pisut kehvasti ja nii tuli minul olla mitmekümnepealises isadekambas ainus ema. Last ei saa ju ometi alt vedada :) Lõbus oli ja nalja sai ja kõige tähtsam, et laps oli õnnelik. Isad läksid kohati nii äksi täis, et laps lohises võistlustuhinas kättpidi järel. Treener siis väga delikaatselt soovitas isadel võtta asja rahulikult ja kõik läks hästi. Sai mängitud võistlusmänge ja tehtud koos lastega harjutusi. Olin küll seal nagu valge vares isade seas, aga üritus oli väga tore. Eile treener juba mainis, et emad olgu valmis emadepäeval lastega maadlema :)
Eile oli klubi perepäev, mis toimus kahe klubiga koos – Rapla judoklubi ja Kohila judoklubi. Jälle puhas rõõm, et klubi väärtustab perekonda ja ühiseid tegevusi. Kohila rahvas sättisid ennast kõik kambas teele autodega, Raplast läksid osad autodega ja 19 inimest – meie ka- läksid sihtkohta tellitud bussiga. Sõitsime välja kell 9 hommikul. Kuhu me siis läksime? Perepäev toimus Rakvere Aqva SPA-s. Me küll arvasime, et ajame seal vee üle kallaste oma suure kambaga, aga õnneks mahutas veekeskus meid täitsa lahedasti ära. Enne SPA-sse jõudmist oli väga tore bussis tutvuda teiste laste vanematega ning treeneriga ja lähimate naabritega jagus ikka juttu pikaks edasi- tagasi sõiduks. Mõndagi sai selle ajaga räägitud edasistest plaanidest, toredatest asjadest ja laste kasvatamisest. Ka eeskujudest. Aga SPA-s….seal oli hiigeltore. Kogu rahvas sulistas ja lõbutses. Perepäev tähendas seda, et lisaks spordilastele olid seal vanemad ja õed – vennadki.
Kirke puhul panin tähele seda, et kevadel lasteaias toimunud ujumisõpetuse trennid pole vett vedama läinud. Vee peal püsib täitsa kenasti ja sügavalgi julgeb ujumas käia, kuigi ma olen siis ikka kindlasti lähedal ja luuran. Kirke pole varem suurtest torudest veekeskustes alla sõitnud ja kuna mina Rakveres keeldusin sinna musta torusse temaga koos minemast (äkki jääme kinni :P), siis laps võttis ennast veidi aega kokku ja läks ise. Mina ootasin fotokaga all :) Välja tuli puristav, aga õnnelik laps ja siis käiski jupp aega üks torust alla laskmine. Paar päeva ennem käisime õhtul enne und Valtu Spordimaja ujulas ujumas ja siis võttis ta ette pukilt suurde basseini hüppamise. Tegin südame kõvaks ja ei läinud isegi vette turvama. Ujus kenasti välja ja peale pisikest instrueerimist polnud vaja enam isegi vee peale jõudes rabeleda vaid ujus rahulikult trepini. Seda ei jõua kohe ära imestada, kuidas lapsele meeldib kõrgelt vette hüpata. Mina ütleks selle peale, tänan, ei soovi :P
Rakveres enne lõpetamist tegi Kirke veel trennikaaslase Marko ja tema emaga mõnusa saunade tuuri sel ajal, kui mina mõnulesin mullivannis ja siis läksime oma bussitäiega kohvikusse sööma.
Õhtul kell 18.30 jõudsime väsinuna kuid õnnelikena koju tagasi.
Lapsed olid hullult rahul ja vanemad samuti. Nüüd ootavad kõik järgmiseid üritusi ja nagu teada sain, neid on ikka ja jälle tulemas. Väga toredaid üritusi ja laagreid. Oleks selliseid noori, hea eeskujuga ja ettevõtlikke mehi rohkem, oleks maailm parem paik.