Peaaegu detsember on otsapidi järelikult veel natuke november.
November on minu jaoks olnud alati selline mitte väga meeldiv kuu. Enamasti on siis juba külm, pime, libe ja lögane. Heal juhul mõnusalt pehmelt lumine või soojapoolne kuiv. Sel aastal osa kuust oligi selline soojapoolne kuiv ilm ja ma peaaegu lootsin, et nii jääbki. Ei jäänud. Juba nädalajagu on meil maas midagi lumele sarnast, mis suuremalt jaolt sulab, sulanud või jääks moondunud.
Üllataval kombel on november kiiresti peaaegu läbi saanud. Ma ei olegi saanud aega nukrutsemiseks, et õues on kole ja pime ja ma ei saa valges pildistada. Ei saa, siis ei saa – pildistan pimedas :P Tööl on olnud keerulised ajad, aga isegi see pole seganud olemast rõõmus. Lihtsalt novembris on olnud palju toredaid tegemisi, olemisi ja olukordi, mis südant soojendavad. Üllatusi on olnud ka. Meeldivaid. Nii ta hakkabki mõne päeva pärast läbi saama – see november, jätmata eriliselt poriseid jälgi. Pigem rõõmu ja rahulolu.
Detsember on minu jaoks alati juba hoopis teine tera. Jõulutulukesed hakkavad järjest igal pool süttima, seega valgust tuleb juurde. Olgu või lambivalgust. Hakkab tekkima sellist tuntavat jõulusaginat ja meeleolu. Inimesed sagivad ja peavad plaane. Mis kõige tähtsam – koos jõuludega saabub pööripäev ja tärkab uus lootus, et peale mõnda talvekuud, kus juba läheb valgemaks, on varsti käes kevad. Isegi see ei sega mind olemast rõõmus, et tööd on tegelikult päris, päris palju. Ma pean silmas seda tööd, mida tuleb jõuda teha peale palgatööpäevi. Nüüd hakkavad ju ärkama kõik, kellel on tarvis midagi jõuluks veel jõuda tellida. Kuna ma muidu pole juba tükil ajal leidnud aega käsitööd teha, siis omast kohast on see isegi hea. Kui on tellimustöö, siis ma pean selle aja leidma ja pärast on rõõm tehtud tööst kahepoolne. Mind tõepoolest väga rõõmustab, kui saab kellelegi teha valmis midagi, mis teeb heameelt.
Nädal tagasi oli minu elus üks tähtis päev. Nimelt panin üles oma esimese näituse. Fotonäituse. Ma hakkasin seda oma peas plaanima tegelikult umbes 3 aastat tagasi. Plaanisingi seda 2014 aasta detsembrisse, oma sünnipäeva ajaks. Mõte oli selles, et tahaks seaprae asemel pakkuda armsatele inimestele hoopis silmailu. Mingil ajal viskasin selle mõtte ette oma sõbrannale, kes haaras servast ja tahtis minu fotodest teha mõned pastellmaalid. Nii see idee laagerdaski meil pikka aega ja me kumbki ei mõelnud sellele ülearu palju. Kuni nüüd sügisel sõbranna hakkas rääkima, et kuule, vist peaks maalima hakkama, muidu ei jõua. Sügasin siis kukalt, et nojah, kas ma teen selle asja nüüd siis ära või jäängi edasi põdema. Tekivad ju need tüüpilised loomeinimese probleemid, et kas mul on ikka mida näidata jne jne. Istusin ühel hilisõhtul arvuti taga, vaatasin üle kataloogi, kuhu ma olin korjanud pilte, mis mulle meeldisid ja saatsin paraja portsu sõbrannale vaadata, et ta saaks valida välja, mida neist maalida. Kui tema maalid olid Soomest kohale jõudnud, saatsin mina oma fotod linna printimisse ja sain nad päev enne näituse ülespanekut kenasti kätte. Töö kiire ja korralik ja ma ausalt olen siiralt tänulik, et on olemas selline tore firma, nagu Minu Print, kust ma olen alati saanud väga kvaliteetsed väljatrükid ning kiire töö isegi siis, kui ma õhtul hilja arvutis halan, et kuule, mul jube ruttu vaja.
Sain fotod kätte, raamisin poole päevaga ära ja täpselt nädal tagasi panime näituse üles. Ilmselt üsna tavatu formaat, kus mustvalge foto kõrval ilustevad üks ühele maalitud värvilised pastellmaalid. 18 fotot ja 8 maali. Ülespaneku õhtuks oli kukal kange üles vaatamisest, aga hinges rahulolu, et ilus väljapanek sai. Ega seda 18-t fotot oli tegelikult väga raske oma hirmsuurest fotokogust välja valida. Kindel olin algusest peale vaid selles, et tulevad portreefotod.
Nüüd on näitus nädala üleval olnud. Ma olen lõpuks harjunud, et iga päev möödun tuttavatest fotodest. Täna tuli minuga rääkima maalikunstnik ja kujundaja Marje Berlokko. Tuli ja küsis, et kas need on minu fotod ja see ilus jutt, mis ta minu töö kohta siis rääkis, see tõega soojendas väga südant. Meil on olemas ka külaliste raamat, kuhu on juba toredaid sissekandeid tehtud, aga üllatuseks on olnud see, et Eesti inimene ei tahagi olla alati anonüümne kirjutaja vaid tuleb otsib su üles ja ütleb ilusaid asju. Plaanisin näitust üleval hoida aasta lõpuni, aga juhtkond arvas, et see võiks ikka kauem seal olla…..kuigi jaanuaris juba oodatakse seda näitust mujale. Seda ma ei osanud tõesti oodata.
Ühesõnaga selle asjaga on nii, et detsembri keskel tähistame näitusega (avamist pole me ju veel teinud) minu sünnipäeva ja meie üle 30-aastast sõprust Sirkkaga ühe väikese kahetunnise vastuvõtuga. Lahtiste uste päev :) Ennem siia pildimaterjali ei tule. Peale vastuvõttu katsun midagi veel siia näitusest kirjutada…eelkõige sellest, kui hea maalikunstnik on minu väga kauaaegne sõbranna ja armas inimene ja et temast pole üldse viisakas minu kallal õiendada, et miks ma ise üldse ei maali :D
No ja kodus, siin on meil kõike. Rõõmu kõige rohkem ja sinna vahele ka pisut pisaraid ja mossitamist. Need viimased on muidugi tütre pärusmaa. Ikka siis, kui õhtul väsinuna klaverit harjutab ja 10 minutiga kõik välja ei tule. Oi siis seda pahameelt ja torinat. Õnneks on meil siiski muusikat ja rõõmu rohkem, kui seda nuttu ja hala. Mängime juba vaikselt mõnda asja koos ja kohati olen mina see suurem koperdaja, kui laps. Kui tirts aga õhtuti oma voodis vaikselt nurru lööb ….siis elutoas on mõnusalt pime, kaminas tuli, küünlad põlevad….ja harjutan sõrmi uuesti kitarrimänguga. Meie mõnusad õhtud.
