Tõepoolest, hetkeks ta oligi täitsa olemas. Nimelt lumi. Isegi päris ninasse kargav krõbe külm oli mõned päevad platsis. Ühel sellisel -8 – sel päeval käisime koos suuremate ja väiksemate lastega mäel kelgutamas ja metsas jalutamas. Ilm oli suurepärane, päike säras ja lausa patt oli toas istuda. Kui nii mõnelgi talvel oleme Kirkega mäel käies avastanud ennast sealt peaaegu või täitsa üksi, siis seekord rõõmustas mu silmi paras hulk lapsi ja isegi mõned vanemad. Siis tabasingi ennast mõttelt, et praegused noored lapsevanemad on paljud pärit juba niiöelda arvutipõlvkonnast, kel pole suurt harjumust õues möllamist nautida ja küll on hea, et mu vanemad lapsed on kasvanud üles maal, kus üldiselt nägin lapsi toas vähem, kui õues. Talvel ukerdati hangedes ja kelgumäel ikka pimedani välja ning suures lumemöllus tekkinud aluspüksteni haigutav auk suusapükstes…ei teagi, kust tuli :) Eks suuresti iseenda lapsepõlvekogemusest ongi nad praegusel hetkel valmis esimesel võimalusel minema, nüüd juba oma lastega, kelgutama. Eelmisel päeval olin mina tööl, aga noorem poeg oli linnast kodus ja kõik lapsed koos käisid samuti kelgutamas. Pühapäeval sain minagi õnneks talve nautima. Selleks ajaks oli üks laps juba linna tagasi sõitnud, aga ülejäänud kambaga olime rõõmsalt mäel tagasi. Tasuks mõnusad punased põsed ja rõõmus meel.
Tänaseks on lumi sulanud, maja taha ehitatud lumememm pange peast visanud ja kössi vajunud ning õues on tagasi suure sula kõrval ka suur soe. Kirke tuli täna koolist ja helistas mulle. Nuttes. Tema käis maja taga ja meie ilus lumememm oli sulanud. Küll püüdsin teda lohutada, et ehitame uuesti, kui võimalus, aga väikese inimese suur süda oli lohutamatu, sest me ei saa ju täpselt samasugust memme tagasi… Kõik ilmaportaalid ennustavad meile musti ja sooje jõula, aga mina….mina loodan kangekaelselt, et küll see lumi tuleb õigel ajal ikka maha. Pärast jõule las ta sulab pealegi jälle ära. Seni …kuulan naudinguga jõulumuusikat. Päris mitu, umbes 6-7 plaati on mul siin kõrval ootamas.
“Ka lumeta võib jõulutunnet tunda
ei hooli me, kui must on maa
ja lumeta, võib valgeks jõulud muuta…..”
Ja nii ikka mäest alla…
…ja üles…
ja siis alla…
ja vahest satub pisut võssa ka :)
ikka jälle mäest alla…
Meie rõõmsad punapõsksed piigad
Pisikesele tirtsule on see esimene teadlik talv
Vanem poeg proovis ikka üksi mäest alla lasta. See kelk on ju tegelikult pärit tema enda lapsepõlvest. Vahepeal seisis niisama lahtivõetuna, siis ta tuunis seda ja kinkis väikesele õele sünnipäevaks ja nüüd on juba enda tütar tal kelgutamiseks valmis. Küll mitte iseseisvalt, aga suurematega koos igal juhul.
Tegime ka ühe talvise noore pere pildi :)
Peale kelgutamist otsustasime minna terviserajale jalutama. Kirke proovis oma suurt vennat vedada….no ega see lihtne polnud :P
Lõpuks olid kõik väiksemad kelgul ja kõige tugevam vedas
Pisike piiga oli vaatamata lumele ja paksule kombekale väga vapper jalutaja
Osad kelgutajad ootasid meid juba sillal
Tore pealelõua oli
