Jõulud peetud

Vahva aeg on olnud. Aeg, mis veedetud oma lähedastega. Aeg, mis on kulla väärtusega ja mida ei asenda miski muu. Vähemalt minu jaoks.
On inimesi, kellele pole see sugugi tähtis. Eks nemad seisavad ise silmitsi oma südametunnistusega, väärtushinnangutega ja prioriteetidega. Ei ole mina nendele hinnangute andja ega kritiseerija. Igal inimolendil on õigus siin ilmas teha iseenda eluga mida tahes-kuidas ta elab oma elu, on sügavalt tema mure. Pole aga neil õigust läbi oma tegevuse teha haiget teistele-veel vähem nendele, kes ise alles sõltuvad ja kaitsetud. Teha haiget teadlikult, oskuslikult vajutades sinna, kus on kindel, et inimene saab haiget. Õelus ja kadedus pole siit ilmast kadunud.
MIda rohkem ma olen mõelnud sellel teemal, seda enam ma näen, et paljudel inimestel puudub üks lihtne oskus-oskus tingimusteta armastada. Seda takistab tavaliselt ülisiuur ego.

….Kuidas mõtleb meie ego, seda võime kõige paremini näha oma lähedastes ja intiimsetes suhetes. Ego arvab, et kõik teised on olemas minu vajaduste rahuldamiseks. Ego arvab, et millestki on puudus ning et teised peavad mulle seda andma. Kui ma seda ei saa, olen tühi ning õnnetu ja mu elus jääb midagi puudu. Ego rajab oma suhted süütunnetele ja puudulikule usaldusele.
Ego nimetab armastuseks vastastikust teineteise vajaduste rahuldamist. See on tingimustega armastus, mis välistab teisi. Kui, on tingimustega armastuse võtmesõna. Ma armastan sind, kui sa näitad üles rohkem õrnust ja arusaamist, kui lisad edasipüüdlusvaimu, kui kirjutad mulle armastusluuletuse, kui oled peen ja edukas, kui saad enesekindlamaks armastajaks, kui võtad kaalus alla, kui jätad irisemise- ja nii edasi.
Kui saame oma tahtmise, oleme rõõmsad, kui aga ei saa, muutume pahaseks ja ärritume. See on omamoodi armastus-vihkamine, mis käib üles-alla justkui mägiraudtee. Meie tunded olenevad kogu aeg sellest, mida me saame ja mida ei saa ego võltskujutluse järgi, nagu puuduks meil midagi, mida teised peavad meile andma. Elades seesuguses tundesõltuvuses loome ebakindlaid, mitteusaldusväärseid ja valutekitavaid suhteid, milles valitsevad armukadedus, saamahimu ning konkurents……. (L-K Tuulse)

Aga aitab sellest.
Las mina elan nii, et vanaigi poleks piinlik vaadata tagasi oma elule- see on minu valik. Ma eelistan veeta oma vanaduse rõõmsalt laste ja lastelaste seltsis. Olla neile toetav ja armastav ema-vanaema, käia koos õunapuu otsas ja osata neid kuulata. Ja tõttöelda olen ma kindel, et minu kõrval jagab seda küpset aega kunagi ka üks mees, kes väärtustab mind just sellisena nagu ma olen :), sest ma armastan, armastan tingimusteta ja olen naine oma mehele selle otseses mõttes. Naine, ema, perenaine…..Minu elus ei puudu vürts, mida ma jagan rõõmuga sellise inimesega. Võimalik, et ma isegi veel ei tunne seda meest ;)

Palju armastust Teile kõigile uueks aastaks!

Sellised veidrad aastalõpumõtisklused, mõtted, mis on tekkinud jälgides issanda loomaaeda, kus me kõik elame…..vanaks hakkan vist jääma ;)