Just, selliseid, mida ma varem pole teinud. Lausa kaks korda jutti olen pandud situatsiooni, kus ma varem kunagi pole olnud. Ma võin muidu juttu ajada, võin koolitada võin isegi laulda…aga ma pole kunagi pidanud esitama rahva ees luuletust. Lastele ma loen ette raamatuid pidevalt, aga täiskasvanute üritusel, lugesin esimest korda.
Mis on kummaline, siis see, et ma mingil põhjusel ei pabista. No on vaja lugeda, siis on vaja ja loen. Ei harjuta ka. Loen 1 – 2 korda läbi, et sisust aru saada ja kõik. Loen nii, nagu tunnen.
Esimene üsna ootamatu vettehüpe oli eelmisel nädalal Ly Seppeli uue luulekogu esitlusel meie raamatukogus. Või siis Ly Ehini. Kuidas kellelegi. Televisioon oli kohal ja puha. Saal oli rahvast täis. Kuna Ly-l oli hääl pisut veel ära, palus ta meie maja naised oma luuletusi ette lugema. Minule teatas kolleeg üleeelmisel päeval, et ma võiks ikka tema asemel lugeda. No ja siis helistati mulle hambaarstilt, et sain aja….tund enne raamatuesitlust. Minul siis kahtlane karvane tunne, et tehakse tuimestus ja kuidas ma siis sedasi tundetu suuga loen???Hoiatasin kolleegi, et kui arst pole nõus niisama parandama, tuleb tal siiski endal see luuletus ette lugeda. Nii see pall meil väravast väravasse käis :D Hambaarstil siis pobisesin lahtise suuga, et ei taha palun tuimestust, ma pean luuletust lugema üsna kohe……riskis, tegi niisama ja õnneks polnud valus ka. Mul nimelt selline hambakas, kes ei taha niisama puurida, et muidu ma äkki hüppan, kui valus on ja temal siis paha parandada. Lubasin vagusi püsida ja püsisin ka. Igatahes hammas sai edukalt korda ja purjetasin läbi löruvee siniste haiglasusside sahinal rampsi tagasi. Tervisekeskuse juures tuli tuttav vastu ja hõikas, et kuule, sa haiglasussides :P Noooh, ma ju teadsin seda :D Säästsin oma jalatseid vee eest täiesti teadlikult. Mis see pisike maa kahe asutuse vahel siis ära ei ole siniste sussidega käia. Saapad puhtad ja kuivad.
Igatahes jõudsin ma õigeks ajaks tagasi, võtsin luuletuse paberil kaasa ja läksin saali. Minu luuletus oli juba kolmas. Üheksa loeti neid vist kokku.
Ja mulle see luuletus meeldis. Ta oli selline täitsa oma. Lugesin ta viperusteta ette….ja pärast küsis Uusbergi Valter, kes mind on õpetanud nii hästi deklameerima. Ega ma siis kade polnud. Ütlesin, et kaks korda lugesin läbi ja ei õpetanud keegi. Hingasin kergendatult – õnnestus :)
Luuletus ise kõlas aga nii:
Kinni kallist käsivarrest
haaran surun käsipuud
ukselinki kotisanga
avan – sulen suud
Söödan koera kastan kaktust
paitan lapsel pead
möödaminnes mõtteid loen
ja pisut ette tean
Jooksen tööle hõlmad valla
märkan
kell ei käi
lippan lumesajust läbi
paljapäi
Sissetambit rajal väsin
tüütab kond ja selts
lahti hinge tagamaadelt
sulab kelts
Pala neelan käigu pealt
press Euroliidust räägib
mina mõtlen armastusest
elu ülejäägist
Jäljed kõik jäänd lume peale
ei saa lahti ust
Valutuikel tunnen oma
eluosadust
/ Ly Seppel/
Selline ta oli, Ly kirjutatud, aga tundus nii oma, nii oma…
Järgmine etteaste oli kohe varsti, ehk eile hommikul. Tööl toimus maakondlik aasta lõpu seminar. Meie rampsi naised esitasid mingi aeg tagasi Raplast kirjutatud proosa põimikut ja seekord sokutati mulle ka sealt jupp lugeda. Lugesin katket Kristiina Ehini raamatust “Paleantoloogi päevik”. Jälle kogemus. Lugeda täiskasvanutele. Raamat oli õnneks tuttav. Täiesti loetud.
Jah, huvitav, mis järgmiseks?
Homme tuleb näitus ametlikult avada. Kui nii jätkub, siis…äkki hakkangi kunagi jälle maalima.
Hilisõhtune Tallinn on oma ehteis ikka kaunis. Mulle meeldib pimedas linnas pildistada.
