Mõni päev enne jõulupühi tulime hilja õhtul Kirkega Helsingist. Ikka nii hilja, et rong oli juba ammu läind, oranž saba lehvimas. Nii istusimegi laevalt tulles trollile ja läbi lumesajuse Tallinna kulges sõit Mustamäele, noorema poja üürikasse. Õhtu venis öösse, sest meil jätkub alati lastega juttu kauemaks ja poeg leiab alati tahtmist õpetada jutu vahele Kirkele midagi kasulikku või vajalikku. Sedakorda oli neil käsil korrutamine :)
Hommikune äratus oli hiline ja peale mõnusat sööki läksime meie piigaga linnapeale. Veel oli tarvis teha viimased jõulusisseostud ja Kirke tahtis väga näha seda armsat põhjamaist filmi ” Solani ja Ludvigi jõulud”. Film oli olnud väga armas.
Viisin lapse kinno ja ise sain veel selle aja pisut poodelda. Ausalt öeldes, tavapäraselt see ei ole üldse minu lemmiktegevus, aga kui on tegemist oma armsatele kingituste otsimisega, siis ma elan selle rõõmuga üle.
Peale filmi ootas meid õues juba tõeline talvemuinasjutt, sest lund aina sadas ja sadas juurde. Läksime kõigepealt sööma lähimasse viisakasse kohta, kus sai valida ka head värsket salatit. Vapianosse. Laps tellis iseseisvalt endale Karu pitsa, sõi sellest väikese osa ära, ülejäänu pani karpi kaasa ja siis asus minu salatit noolima. Millegipärast see maitses talle palju enam. Huvitav küll, eks :D Tegelikult ta teab, et talle maitseb salat rohkem, aga ikka on hirmus põnev tellida seda karukujulist pitsat, millest sööb ehk ainult kolmandiku ja siis ütleb, et rohkem ta ei taha.
Kõht täis, käisime lähikvartalis jalutamas. Rotermannis siis. Sinna oli tekkinud mõnusalt suur kuusepuu ja üks aedik lammastega.
Kõht täis, astusime läbi korraks veel ühest sisustuskauplusest, kust ostsime ühe kingituse meie kodule ja väikese meene Kerstinile, keda me üsna pea läksime kuulama.
Edasi viiski juba meie tee läbi lumesaju otse Rahvusooperi kammersaali.
Rahvusooper Estonias ootas meid ja paljusid teisi lahke naisterahvas, kes juhatas kohe liftini, mis viis viiendale korrusele, kust sai kammersaali. Eks me olime juba päris räsitud peale 2 päeva hulkumist, aga kloppisime ennast üles, jätsime kõik pambud garderoobi ja läksime rõõmsalt saali. Rahvast oli palju ja tühje kohti ei olnudki vist lõpuks mitte ühtegi.
Kuulamas käisime Rahvusooperi Ooper – kvartetti ja esitasid nad Antonio Vivaldi “Aastaaegu”. Kaks viiulit – Henno Soode, Eivin Toodo. Vioolat mängis – Kerstin Tomson ja tšellol musitseeris Mati Leibak. Kaastegevateks veel klavessiinimängija Ene Nael ja Jüri Aarma, kes luges aastaaegade vahele sonette – samuti aastaaegadest.
Üle hulga aja väga nauditav kontsert. Vivaldi “Aastaajad” on piisavalt lihtne muusika ka tavainimese kõrvale, kes ehk ei kuula meeleldi raskemat klassikalist muusikat. Meile Kirkega igatahes meeldis väga, väga. Muusikahuvilisele lapsele täiesti sobiv kontsert. Mitte liiga pikk ja ääretult ilusad meloodiad.
Peale kontserti jäi mulle aga selja tagant kõrva ühe naisterahva jutt, kes rääkis oma meeskaaslasele, et see viimane – lisapala- oli küll täitsa ilus, aga see mis seal enne oli, sellest polnud ta küll üldse aru saanud. Jah, mis sa sellepeale ikka kostad. Lisapalaks muide kõlas jõuluajale kohaselt – Taas, sajab valget lund…..:) Oli tõesti väga kaunis esitus, aga “Aastaajad” – väga ilus muusika ja hea esitus, mis tegi kontserdi tõeliselt nauditavaks isegi lapsele.
Peale kontserti saime Kerstiniga juttu rääkida ja teda tänada kauni etteaste eest. Kerstin meid kontserdile kutsuski.
Kontsert läbi, seiklesime läbi lumise muinasjutulise linna rongijaama, et sõita koju.
Ja pisut teisest kontseridt, kus pilti me ei teinud, fotokat kaasa ei võtnud. Lihtsalt kuulasime.
Eile õhtul käisime kontserdil Rapla kirikus. Tegelikult oleksime pidanud minema kontserdile nädal tagasi, sest mulle kingiti sünnipäevaks kaks piletit möödundnädalasele kontserdile. Paraku olid minul selleks päevaks ostetud juba laevapiletid ja nii tuli mul piletid maha müüa ja ostsin asemele uued. Raplasse oli jäänud aasta lõppu veel üks kontsert – Maarja ja Koit Toome. Seda me eile siis kuulamas käisimegi.
Läksime endameelest üpris vara kohale, ehk siis pool tundi enne kontserti, aga kirik oli juba sisuliselt täis. Koha endale siiski leidsime ja kontserdi saime kenasti kuulatud. Päris ilus oli. Maarja hääl heliseb endiselt imekaunilt. Koiduga on mul alati sellised vastandlikud tunded. Kui ta näosaates laulis, siis mind üllatas, kui hea häälematerjal tal tegelikult on ja ma tõepoolest ei saa väga aru, miks ta enamasti armastab laulda nasaalse häälega ja nii, et sõnadest on suhteliselt raske aru saada. Muidu aga kõlasid nad kokku täitsa kenasti.
Kahjuks sattusid meie kõrvale inimesed, kes ei saa päris hästi aru, miks nad kontserdile tulevad. Perekond kahe lapsega, vanuses 4-5 aastat. Vähe sellest, et lapsed ja vanemad vahelduva eduga terve kontserdi kõvahäälselt seletasid ja segasid, siis pereisal oli enamuse ajast ka telefon kasutuses, mille hele ekraan säras mulle kõrvalt silma. Kurb, kui inimestel puudub lugupidamine artistide vastu ja kuulajate vastu, kes on lunastanud pileti. Ja vaevalt need lapsedki sellise eeskujuga kultuursemaks kasvavad.
Et nüüd loo lõppu ei jääks kõlama kurba nooti, panen siia ühe pildi vaateaknast. Villeroy @ Boch-i lustakad talvised nõud, mis jäid meile silma Tallinnas kontserdilt jaama kõndides.
