Ma olen juba eelpool kindlasti maininud, et jõulud möödusid meil väga koduselt, hubaselt, perekeskselt ja mõnusalt.
Esmaspäeval, paar päeva enne jõululaupäeva, lõpetasime suurema sagina ära, kõik kingitused olid olemas ja võis rahumeelselt oodata pühade saabumist. Isegi kuuse saime lõpuks ehitud.
24-l olime traditsiooniliselt maal, kus saab meil kokku igal aastal ports sugulasi, et ajada veidi juttu, jagada lastele kingitusi ja maitsta jõulutoite. Seltskond on kasvanud ja üritus on kolinud vanaema – vanaisa juurest nende noorema poja koju, ehk Karitsu rantšosse.
Sel aastal juhtus selline kummaline asi, et ma unustasin fotoaparaadi koju ja polegi pilte. Seevastu aga tundsin rõõmu niisama olemisest. Maal on meil koosviibimine alati päevasemal ajal ja kella seitsmeks olime kenasti vanema poja perega Raplas tagasi, kust nemad sõitsid juba edasi pojanaise sugulastega jõulu tähistama ja meie jõulutasime oma perega kodus edasi.
25- l olime lihtsalt kodus, üsna niisama. Õhtul hiljem vaatasime Kirkega sooja teki sees lastefilmi “Frozen”. Kui me seda filmi kunagi kinos vaatamas käisime ja see oli eelmisel aastal enne jõule, siis otsustasin selle plaadi koju osta. Nii armas film lihtsalt. Nii me siis tütrega vaatasime seda uuesti üksteise kaisus ja tundsime rõõmu. Õhtuks jõudis koju tagasi ka noorem poeg oma piigaga ja kui me jäime pojaga lõpuks kahekesi üles, siis pakkisime veel viimaseid kinke, viisime nad kuuse alla, jätsime koerale ööseks valvata ja …lobisesime öösel peaaegu kolmeni. Kui harva saab pikemalt koos olla, siis on ju ometi nii palju, millest rääkida.
Lõpuks oli käes 26-s kuupäev, mida Kirke muidugi väga, väga ootas, sest just sellele päevale oli õhtuks planeeritud meil oma perega jõuluistumine ja kingituste jagamine.
Tundsin rõõmu tervest päevast. Kõigepealt me magasime kõik väga kaua. Ikka nii, et oleks mõnus ärgata väljapuhanuna. Edasi toimetasime kõik koos ja õhtul lauda istudes polnud minul tunnet, et ma olen päev otsa rassinud, koristanud ja kokkanud ja tahaks hoopis puhkama minna. Kõik andsid oma panuse ja nii oligi õhtuks vaim virge ja olemine rõõmus.
Enne lauda istumist tegime fotograafilised jäädvustusesd Kirkest üksi ja koos õekese Marianniga.
Kella kuueks oli meil kõik valmis, Kirke juba hommikust ärevil ja kuuse all kõik kingitused mitu korda üle lugenud ja ootasime vanema poja peret, kes saabusid veidi peale kuute maalt.
Pisike piiga veel kinkidest väga mõelda ei oska ja nii jäid temast kingikuhjad kuuse all märkamata, kuni kõik sõid kõhud täis. Kingituste jagamine oli lahe. Kirke oli päkapikk ja enamus pidid ikka oma kingituse saamiseks midagi esitama. Nägime erinevaid toredaid etteasteid :)
Kinkidest meil puudust ei olnud. Igaüks sai endale midagi meelepärast, isegi koer.
Ja kui keegi ei tea veel, milline on rõõmus päkapikk ja milline väga kahtlane päkapikk, siis siin on stiilinäited :P
No ja siis tegid vennad päkapikule säru :)
Ja siis puges päkapikk õekese kaissu peitu
Peale päkapiku väänamist said kõik ikka kenasti kingitused kätte. Oli klaveripalasid, oli laulu, oli ilusaid luuletusi ja oli lihtsalt ilusaid silmi :)
Kõige väiksemad ei varjanud muidugi ka oma rõõmu :) Ikkagi uus kleit ja kampsun muude asjade seas. Naiste värk.
Kui aga pakist Lego välja ilmus, tuli onu Risto appi :)
Kirke sai ühe kingitusega kaasa suure paki uusi värvipliiatseid ja need läksid lastel kohe käiku. Nali naljaks, aga ühed värvipliiatsid on ta koolis kahe veerandiga juppideks joonistanud.
Ja siis tuli koogi söömise aeg. Oi, maitsev oli see šokolaadi-porgandi brownie kook. Noorema poja piiga tegi.
Peale kooki tegime kiirelt mõned perepildid, sest kell hakkas juba palju saama ja kõige väiksemal pereliikmel kippus uni kallale.
Tänavu sel hetkel sellise koosseisuga. Uuel aastal on juba kindlasti muudatusi :)
Üks väikese printsessi pilt ka ja siis oli poja perel aeg koju minna.
No ja edasi läks juba nii, et tekkis suurem pildistamisetuhin :D Millest siia küll jõuab ainult üks emme – poja pilt.
Pärast olid meil igasugused eritegevused ja rahvastki tuli juurde. Õigemini osad läksid, osad tulid.
Ühesõnaga mõnus, mõnus, mõnus õhtu oli koos oma perega.
Järgmisel hommikul oli meil kuidagi kõigil väga varajane tõusmine. Kaks unekotti jäid pildile :) Kui ma fotokaga tuppa tulin, siis said vähemalt maast lahti lõpuks.
