Käes on jaanuar. Uue aasta esimene kuu. Vana sai viisakalt oma teed saadetud ja uus kenasti kombekalt vastu võetud.
Esimesel jaanuaril me lihtsalt olime. No kohe mittemidagi erilist ei teinud. Öeldakse, et nagu aasta esimese päeva veedad – nii terve aasta ka läheb, või kuidas see oligi. Ma seda päris nii nüüd ei usu. Vaevalt neid inimesi palju on, kes kohe peale aastavahetust hakkavad tormlema ja hiigeltegusad on. Eks erandeid muidugi on, aga enamus võtavad vabalt. Vaadates, mis tänavatel toimus aastavahetusel, siis väga paljud on vist aasta esimesel päeval päris pildist ära. Meie aastavahetused on olnud alati viisakad ja kenad ja oleme uue aasta alguses täiesti elus. Lihtsalt võtame elukest mõnusalt. Nii me siis olimegi. Igaüks ajas oma asja ja siis ajasime ka koos asju.
Mingi osa päevast mina igatahes lugesin. Esiteks tuli uus Sensa ja seal oli juttu meie Metsalu Mailist. Kohalik noor ja andekas piiga. Armas lugemine. No ja muidugi olin ma ennast varustanud portsu uute raamatutega. Lugesin natuke siit ja natuke sealt.
Ah jaa, me valasime naabrite juures uusaastaööl ikka õnnetina ka. Naabrimees paistab, et saab kalal käia ja naabripoiss reisile minna, naabrinaisel läheb muidu hästi. Meie valasime ka endale midagi huvitavat. Peaks nüüd kuidagi tõlgendama.
Kirkel tuli selline väga huvitav moodustis….oleks nagu keskel merekarp…ühesõnaga paistab tal aasta tegus ja tore tulema.
Minu tinake sai selline omamoodi. Uurisime seda naabrinaisega igate pidi ja kõige rohkem tundus….kivil istuva konna moodi :D Huvitav, kes see on, keda ma peaks siis suudlema :D
Kokkuvõtteks leidsime, et kõigil tuleb hea aasta. M.O.T.T.
Õhtusöök oli meil korralik, aga seekord üsna vara ja siis läks muidugi kõht jälle tühjaks. Kosutasime ennast väga mõnusate krõbisevate seemneleivakestega, katteks munavõi. Fazer toodab selliseid ja müüakse karbis. Täitsa mõnusad. Uni ei tulnud ju õhtul vara, sest päeval Kirke magas lausa kaheni. Sedasi lähebki kõht üheksa ajal jälle tühjaks.
2. jaanuaril ärkasime juba varakult ja sõitmime Tallinna. Ilm kiskus vaiskelt tormiseks, aga kohale me kenasti jõudsime. Meil on ikka kombeks armsa sõbrakese Darjaga ja lastega saada kokku ning midagi koos teha – kas aasta päris viimastel päevadel või esimestel. Eelmisel aastal saime ennast detsembri viimastel päevadel organiseeritud. Tänavu sai kohtumine teoks aasta alguses. Kuna seltskonnas on väike, peagi kaheseks saav piiga, siis eks me sõltusime oma tegemistes suuresti temast, aga kambakesi saime me pisipiiga hoitud, kõhud täis, juttu aetud ja suuremad lapsed käisid kambakesi omapead samuti ringi.
Kui väikesel preilil tuli uneaeg, saatsime sõbrad kenasti autoparklasse ja ise läksime veidikeseks veel raamatupoodi vaatama. Seal saime kokku noorema pojaga ja koos käisime söömas/teed joomas. Sellega sai siis päeva mõnusam osa läbi, sest edasi tuli minna õue…ja seal oli juba stiihia möllamas. Suur tuul ja suur vihm. Kepsutasime kõrvad ludus kiiresti paar tänavat edasi, et sukelduda Laura Ashley kauplusesse. Mul oli vaja seal ennast pisut tapeetidega kurssi viia ja asja uurida. Ühe tüki sain igatahes sealt kaasa ja nüüd vaatan seda kodus seina peal, kas meeldib või mitte. Mõttes olid veel paar kohta, kuhu minna, aga ilm oli nii sant, et pidasime paremaks minna üle raekoja platsi hoopis ruttu jaama ja rongile. Raekoja platsil avasts Kirke, et jõuluvana on ikka veel kenasti platsis ja võtab lapsi vastu. Meie arvasime, et aastavahetusega tema etteasted läbi ning vana tagasi Lapimaal. Mis sa siin poriga ikka kükitad. Kirke on sellele vanale käinud laulmas juba nüüd siis 5 talve. Täitsa tuttav jõulumees kohe. Läksime siis sisse ja ajasime pikemalt juttu. Vana rääkis, et peale aastavahetust käivad põhiliselt tema juures venemaalt tulnud turistid, aga et 7. jaanuarini on ta veel täiesti laste päralt. Ütles, et ega peale jõule ta enam lapse käest salmi küsigi, aga Kirke pidas vajalikuks ikkagi üks lauluke laulda ja selle üle taat kohe päris rõõmustas. Siis uurisid koos jänkut, kes tal samuti seal mitu aastat olemas olnud ja rääkisime ka põhjapõtradest, kes pidavat tahtma talitajaga nii mürada, et talitajal kintsud sinised :P Mul oleks traditsiooniline pilt tegemata jäänud, aga jõuluvana tuletas meelde, et kuule, teeme ikka pilti ka :D
Pärast tegime üliolulise tiiru põhjapõtrade aediku juurde, kus Kirke sai põdrakeste nina sügada ja lippasimegi rongile. Kohe hirmsa kiiruga, sest täiesti kole, kole, vastik ilm oli.
Niiet jah – koju, koju, ruttu, sooja ja kuiva, teki alla, lugema :)
Jaanuaritorm oli kohale jõudnud täies ilus.