Eelmise aasta lõpp oli väga tegus ja rõõme täis ja nii jäid paljud postitused tegemata puhtalt sellepärast, et oli muudki põnevat teha. Nii tuleb võtta uuel aastal vähemalt mõned tegemised uuesti ette ja kirja panna. Kõike niikuinii ei jõua, uued tegemised tulevad pahinal peale, aga midagi ikka.
Kõik lapsed on uuel aastal üle vaadatud, kõigil läheb hästi (lapsed = oma lapsed, miniad, lapselaps, poollapsed) ja nüüd võib tõesti pisut ajas tagasi vaadata.
Kui mul siin detsembri alguses sünnipäev hakkas tulema (oioi, sellest tuleks ka ilmselt vähemalt natukene millalgi kirjutada ), sain Viking Linelt postkasti õnnesoovi, koos võimalusega veeta päev Helsingis koos kaaslasega. Puhta tasuta. Mõeldud – tehtud. Broneerisin piletid ära 21. detsembriks. Lapsel oli just alanud koolivaheaeg ( suurepäraste tunnistustega) ning minul oli ees vaba esmaspäev. Miks mitte veeta üks tore pühapäev naabrite pealinnas? Jõulud olid tulemas ja kuigi maa oli must, mõtlesime lapsega, et läheme õige seda jõulutunnet ning lund otsima ja vaatame, kuidas põhjanaabrid oma pealinna kaunistanud on.
Istusime siis pühapäeva hommikul esimesele rongile ja sõitsime rõõmsasti Tallinna. Kell 7 olime linnas ja kell 8 tegi laev tuut ning olimegi teel Helsingi poole üle ilusa sileda mere.
Laevas oli tohutu hulk inimesi ja palju lapsi. Ma nagu olin valmis, et pühapäeva hommikul on laev kesmise täituvusega, aga võta sa näpust. Leidsime endale ühe kohakese mõnusas aknaorvas ja vahelduva eduga sealt jalutamas käies, olime 2,5 tunni pärast Helsingis. Põhjanaabrid võtsid meid vastu tuulise, aga selge ilmaga. Ei olnud lund nendelgi. Kiiret meil kuskilegi polnud ja nii jalutasime vaikselt kesklinna, et leida endale kohake, kus juua hommikul mõnusasti üks tassike sooja teed. Valisime Fazeri kohviku. Soe ja meeldiv teenindus, väga suur tassitäis maitsvat hibiskuse/ingveri teed ja paar värsket croissant-i ehk sarvesaia. Üldiselt, ma isegi ei mäleta enam, millal olen viimati saiakesi ostnud, aga kui me satume vahest reisima, siis lubame endale teadlikult selliseid lõbustusi. Fazeris on muide need sarvesaiad hiiglama suured. Istusime seal siis ja mõnulesime. Jälgisime niisama rahvast ja mõtlesime, kuhu edasi minna.
Lapsega koos seigeldes arvestad ikka sellega ka, mida laps väga tahab. Üks kindel soov oli tal minna Stockmanni Lego – osakonda. Ühine soov oli meil vaadata hästi palju jõulukaunistusi – see tähendab võimalikult palju ringi jalutada. Nii väljas, kui ruumides.
Kui olime teejoomise lõpetanud, oligi kell 12 ja just avati üle tee Stockmanni kaubamaja. Minu üllatuseks meenutas see mulle kauget nõukaaega ja hommikusi rahvamasse Tallinna kaubamaja uste taga. Mäletan, kuidas ma tollaal seisin eemal ja ootasin, kuni see tunglemine ja tormamine läbi sai ning sisenesin siis alles ise. Mulle pole kunagi sellised tunglemised, järjekorrad ja suured massid meeldinud, seega hoian pigem eemale ja jälgin mängu. Niiet jah, ka Helsingis lasime rahus selle suure jõuluärevuses rahvamassi sisse ja siis jalutasime alles ise sisse.
Kaubamaja on õnneks suur ja rahvamass hajus kiiresti laiali. Viisin lapse legomaailma nautima ja leppisime kokku, et mina jalutan sel ajal korrus allpool, kus on kodukaubad. Kui ma korrusele tiiru peale tegin, oli tekkinud juba selline tunglemine, et….tekkis tahtmine kiiremas korras õue saada. Läksin siis ruttu lapse juurde ja leidsin ta sellises asendis mänguasjaparadiisis kükitamas :)
Enne õue minemist kiikasime veel ainult korraks laste rõivaste osakonda, sest meil oli hädasti tarvis uusi sukapükse lapsele ja Soomes on nende valik alati kuidagi suurem olnud. Muidugi tuli sinna osakonda liikudes kõik pehmed mänguasjad ära kallistada. Teisiti ju lihtsalt ei saa.
Õnneks oli Kirke mõttega päri, et kaubamajast tuleks ruttu õue saada ja nii suundusime vaatama hoopis kaubamaja ilusaid jõuluaknaid. Nende ees on muidugi alati suur vaatajaskond, aga ilusad on need aknad küll.
Minu jaoks oli uudisena tehtud ka selline vahva legoaken. Nende akende ees oli muidugi kõvasti äratundmisrõõmu, millised komplektid endal kodus juba olemas on ja loomulikult – millised võiks veel olla. Üks loomade päästmise helikopter tiirutas seal õhtus ja see köitis küll lapse tähelepanu esimesest hetkest :) Õnneks….tuli mõne päeva pärast välja, et jõuluvana oligi selle lapse jaoks oma kingikotti varunud :P
Ilm hakkas vaikselt hämarduma ja tuul oli päris vinge.
Otsustasime, et läheme kõnnime mõnedes siseruumides ja vaatame, mis seal näeme.
Võtsime aega ja sõime oma tagasihoidliku lõunasöögi ning suundusime õue tagasi. Selle ajaga, mis me sees olime, juhtus aga see, mida me ootasime – hakkas sadama lund. Ikka rohkem ja rohkem läks maa valgeks, õues pimedamaks ja tuled säravamaks.
Käisime igal pool, kus isu oli ja vaatasime kõike, mis pilku püüdis. Värvilised ja jõulused vaateaknad meeldisid meile ka. Marimekko aken sealhulgas.
Lõpuks oli aeg nii kaugel, et ….tuli õhtust süüa. Üllatavalt kombel olime selleks hetkeks taaskord ühe järgmise Fazeri kohviku ees ja kuna meile see täitsa meeldis, astusime kohe sisse ja sättisime ennast leti äärde. Fazeri kohvikutes paistab rahva puudust pole vist küll kunagi.
Kui salatid, koogid ja joogid said kõhtu, olime uut energiat täis ja hakkasime minema tagasi sadama suunas, kiigates vahepeal jõululaada platsile. Sealt avanesid ilusad vaated. Karussellist laps loobus, lihtsalt vaatas. Järjekord oli selle peale ikka kohe üüratult pikk. Palju lõbusam oli libedaks muutunud teedel üksteist toetades ja südamest naerdes liugu lasta :)
Ja edasi juba läkski meie tee sadamale lähemale. Lumi oli maas, kõht oli täis, palju ilusat ja huvitavat nähtud, mõned sisseostud isegi tehtud.
Nii jõudsime rõõmsalt tagasi sadamasse ja varsti saime minna laeva. Koolivaheaeg oli just alanud, rahvast oli täitsa murdu, lapsi igas vanuses kõik kohad täis. Jõulumuusika vaikselt mängis…
Leidsime endale mõnusad istekohad, sõime hilisõhtust ja nautisime olemist. Kirke leidis kiiresti endale sõbranna, kes elab ja õpib Soomes ning sõitis koolivaheajaks Eestisse sugulastele külla. Lastel jagus lustimist vaatamata pikale päevale ja hulgale kõndimisele. Ja…… päris jõuluvana käis laeval ka :) peale seda, kui me pidime teda pool tundi ootama, sest põhjapõtradega oli kuskil väljas mingi äpardus juhtunud :P
Kui hommikul Tallinnast lahkudes oli maa must, siis tagasi jõudes oli paks lumi maas. Nii me selle lume ja jõulutunde üles leidsimegi.