Meil on talv. Selline kraavist kraavi tänavu. Üks päev tuiskab ja tormab, teine päev paugub pakane ja särab päike, kolmas päev jälle sulab ja löristab vihma. Ühelgi hommikul pole ärgates päris selge, kas tööle saab minna rahulikul sammul või tuleb visata uisku.
Kuna tööelu seatakse meil vägisi selliseks, et jumala eest ei jääks inimesel enam iseenda, pere ja oma hobide jaoks aega, siis õue pildistama satun ma praegusel ajal aina harvemini. Pole ju seda valgust. Kui olen hommikul veidi aega valges kodus, siis kaua sa siin maja ümber ikka pildistad, aga kaugemale pole aega minna. Ah, eks halada võiks lõpmatult, kui see kusagile vaid viiks, aga ei vii. Niiet, parem mõtlen positiivselt – vanajumal on aeglane, aga õiglane :) Küll asjad paremaks lähevad.
Hea uudis on see, et päevad on juba naaatukene pikemad ja kui mõni aeg tagasi oli kell kolm päeval juba pime, siis praegu on täitsa valge. Veidi veel ja läheb paremaks. Kevad hakkab hiilima lähemale ja kõik muutub helgemaks. Lootma igatahes peab.
Praegu aga…..kui vähegi saan, püüan nautida talvist ilu. Kaunid on need päevad, kui härmatis katab kogu loodust. Laps püüab talvest rõõmu tunda ja kui vähegi ilm kannatab, jookseb õues ringi.
