Kui mina mõne aja eest meie tagumisest toast välja kolisin, tekkis lapsele lõpuks päris oma tuba. Nüüd me siis olemegi kumbki oma territooriumil ja püüame neid jõudu-jaksumööda teha selliseks, nagu soovid on. Need on nüüd territooriumid, kuhu meil koera sehkendama ei lasta ja see tähendab seda, et seal on võimalik midagi korraldada ilma selleta, et kõik kohad oleks vaatamata koristamisele pidevalt koera karvu täis. Tore on ka see, et sellest ajast vastutab meil igaüks oma toa korrashoiu eest ise. Meie pere lastel on kõigil olnud see reegel, et alates koolist mina enam nende tubade koristamisega ei tegele. Kui ikka peab ise tuba korras hoidma, siis ei lähegi see enam nii lihtsalt segamini. Kirke jaoks pole igatahes mingi probleem hoida oma toas puhtust ja kui mina juhuslikult unustan ja astun sinna sussides, saan kohe pahandada, sest sussid toovad ju tuppa esikust koera karvu :P Tolmuimejat oskab ta käsitseda ammu, tolmu pühkida samuti, niiet polegi mingit probleemi.
Lapse toas esialgu tapeeti ei vaheta, aga eks aegamisi jõuame sellenigi. Hetkel on tapeet lihtsalt seinas täiesti ok ja katsume tegeleda kulukamate asjadega ühes toas korraga. Tasahaaval saab aga ikka ühte ja teist muuta.
Kui ennem oli voodi lapsel vastu seina, siis nüüd saab kõndida mõlemal pool voodit. Laps tahtis siiski, et voodi oleks aknale suhteliselt lähedal, sest seal on tema legomaailm. Mina olin sellega nõus – peaasi, et legomajandus koliks elutoa aknalaualt tema tuppa. Plaanis on soetada varsti legodele alused, sest siis on põrandal samuti mugav oma väikest maailma arendada ja ruumi mängimiseks rohkem, kui aknalaual. Põrandapinda ju ometi tema toas on küllalt…ja tuleb juurde, kui mõne asja toast ära saab. Vanas versioonis oli akna ees üks minu vanaema heegeldatud kardin, mis tegelikult oli sellele aknale ….väike. Lihtsalt ta oli armas ja nostalgiline ja sellepärast rippuski seal.
Praegu on Kirke toas veel tema suur nukumaja alles, mis paistab, et on oma elu ära elanud. Puudub huvi. Kirke on üritanud seda pikemat aega ära sokutada, aga tulutult. Preili on kasvanud nii suureks, et seda enam ei vaja ja nüüd ta ootab pikisilmi, et saaks selle maja pärandada edasi oma vennatütrele. Siiani polnud neil nukumaja jaoks lihtsalt ruumi, aga nüüd….kohekohe kolivad suuremasse korterisse ja siis saab pisipiiga oma toa, kuhu mahub kindlasti see nukumaja ära. See armas ja korras majake saab endale varsti uue perenaise.
Kes on aga Kirkele endiselt armsad? Oojaa, tema pehmed mänguasjad ja neid on minumeelest ilmselgelt liiga palju :D Vahepeal üritasime neid sokutada pere noorimale piigale, aga….poeg sokutab neid vahest vargsi juba tagasi. Ega nendelgi mänguasjadest puudust pole.
Legod on siis nagu öeldud, hetkel vallutanud aknalaua. Lootuses, et varsti on neil rohkem ruumi. Ootame neid spetsiaalseid legode alusplaate.
Vahepeal sai valmis tumbale uus kate, millest olen blogis eespool juba kirjutanud ja samal päeval otsisin kapist välja kaks ammusest ajast seisvat väiksemat valget kangajuppi, millest sai lapse tuppa uued – siiski ma arvan, et ajutised – kardinad. Vähemalt katavad kenasti terve akna ära. Mulle meeldivad sellised hästi lihtsad ja tagasihoidlikud kardinad ja mida vähem, seda parem. Iga tekstiil tekitab ruumi lademetes tolmu ja seda pole ilmselgelt meile vaja.
Mulle meeldib väga see nagi, mille ma kunagi päris ammu ostsin ja mis on nüüd leidnud koha Kirke toa seinal. Kirkele meeldib see samuti ja kummalisel kombel meeldivad talle üldse sinistes toonides asjad. Mina siis vaikselt jälle sokutan sinise kõrvale natuke roosat ja natuke valget.
Eks seda sättimist ja asjade vahetamist/ümbertõstmist tuleb lähiajal küll ja rohkem. Üks päev on nii, teine päev jälle teisiti. Plaanis on teha juurde armsaid asju, mis teevad toa mugavamaks.
Hetkel on voodikatteks küll üks, küll teine pleed või väiksem lapitekk, aga mõtteis on saanud oma näo ja vormi juba päris lapse oma ja suur voodikate. Kohe algab materjali kokkulappimine ja ma püüan endale sisendada, et küllap ta siis peagi valmis saab.
Kui on täitsa oma tuba, siis tundub, et laps tahab seal palju meelsamini aega veeta. Kogu aeg on tal seal pooleli mingid omad tegevused ja kui sõbrad külas, sulgutakse sinna mängima – koera eest peitu :P Vanasti, kui see oli meil ühine tuba, see väga ei õnnestunud, sest siis tuli varsti emme urisema, et tema voodis ei tohi hüpata, eks. Nüüd on oma tuba – oma luba ja hea suur ruum lastega mängimiseks ilma selleta, et koer kogu aeg kellegi kõrvataguseid peseks.
Õhtuti on meil kord, et kell 21 minnakse pessu ja magama. Siiski on kaks asja, mille puhul ma teen enamasti järeleandmisi. Üks põhjus on see, kui laps on peale pesemist unustanud ennast lugema ja lugemine on meie peres püha tegevus, kus segada ei ole viisakas. Ei meeldiks ju endalegi, kui keset huvitavat lugemist kamandaks sind keegi magama. Mõistliku kellaajani luban ma ikka ja alati lugeda.
Teine põhjus on siis, kui vahetult enne magamist tuleb lapsel peale muusikaline eneseväljendushoog. Kui ikka tütarlaps setib ennast üheksa ajal vabal tahtel klaveri taha, harjutab läbi oma koolilood ja siis veel hakkab ise mingeid lugusi komponeerima….siis ma tõesti ei sekku. Pigem ma kuulan teisest toast ja tunnen rõõmu, et lühikese ajaga on tekkinud kuulamise ja loomise seos. Tekivad omad meloodiad, mis kõlavad kokku. Loodan siiralt, et soov pilli taha istuda ilma, et oleks vaja kohustuslikke palasid harjutada, jääb kestma terveks eluks.
Teise veerandi lõpus anti koolivaheajaks kätte üks pala – Prelüüd. Nüüd kolmanda veerandi alguses võtsime selle kroonika tarbeks linti.