See on tõepoolest üks ja ainus kokkuvõte, mida ma armastan aasta lõppedes teha. Lihtsalt endal on armas vaadata, mida on tehtud. Eks pildile on loomulikult saanud kaugelt mitte kõik see, mis tehtud, aga suur osa siiski. Ma ei näe mõtet pildistada kardinaid ja voodipesu, aga neid ja muidki lihtsamaid asju saab igal aastal tehtud küll. Paraku ei jõua ka kõik kaardid, mida ma olen teinud, pildile. Nukraks teeb päris kindlasti see, et …..oioioi, kui vähe ma olen siiski jõudnud käsitööd teha…kuid siiski….
…käsitöö on ja jääb minu armastatud hobiks, mida ma teen kas siis tellimustööna, kingituseks või oma lõbuks. Kõige rohkem olen ma sel aastal, nagu ka eelmisel – teinud patju. Mis teha, neid tahetakse ja need meeldivad mulle endale samuti. Rääkimata lapsest, kes iga uue padja puhul halab, et mmm, ta tahaks seda endale.
Uue aasta lükkasin käima samuti padjaga. Padjad on nunnud. Kui ma nüüd hästi mõtlen, siis patju armastasin ma teha juba sügaval nõukaajal. Tol ajal polnud küll võtta nii ilusaid kangaid, aga siis rõhusingi rohkem ühevärvilistest kangastest tekitatud mustritele. Olid nad siis kuuskandid või tähed või muud asjad. Tegemata ei jäänud midagi ja pigem panid veel topelt oma loovuse ja mõtted käima, et mittemillestki midagi teha. Praegusel ajal on lihtne. Kui kodust välja minna ei viitsi või pole aega, siis lihtsalt surfad mingi aja netis ringi ja tellid vajalikud asjad kõik endale koju.
Mida ma uuelt käsitööaastalt ootan? Ikka palju hingepaitavaid asju. Et oleks rohkem aega seda ilu toota. Et oleks rohkem inimesi, kelle juurde leiavad tee südamega tehtud asjad. Et ma jõuaks rohkem mõnusaid asju teha meie enda kodu jaoks. Ühesõnaga rohkem ilu meie halli argipäeva.
