Sünnipäevast, tagantjärele ( pikk lugu)

Nojah, sai teine peetud juba pea poolteist kuud tagasi. Mina, kes ma ei armasta kohe üldse oma sünnipäeva pidada, vähemasti mitte klassikalisel moel – tegin selle tüki ära. No kuidas sa jätad juubeli märgistamata. Vähemasti nii enamasti arvatakse. Ma siis proovisin üle hulga aastate ka nii mõelda, nagu teised. Keeruline oli ja ausalt, niipea ma seda uuesti ei tee :)
Valesti mind mõista muidugi ei maksa ja minu armsad sõbrad, lähedased, kallid…..olete ikka ja alati oodatud. Endiselt on minu kodu uksed igal sünnipäeval valla, aga igaüks tuleb täpselt sel ajal, kui sobib ja meil on mõnusasti aega juttu ajada ning üksteist kuulata. See on vähemasti mõjuv põhjus argipäevarutus kokku saada ja vaadata üle, kas ma olen ikka veel olemas – kuigi minu sünnipäev ei ole just aasta kõige mugavamal ajal…vahetult enne jõule.
Sel aastal ma siiski ületasin ennast ja tegin midagi suuremalt. Kuigi…ikkagi mitte klassikaliselt pika lauaga pidu. Seda ma ei taha, ei taha, ei taha. Miks? Sest ma tahan teie kõigiga ajada juttu ja süldipeol kahjuks on see suhteliselt keeruline tegevus. Seda enam, kui seltskonnas on palju üksteist mittetundvaid inimesi. Pidasin tänavu küll suurema seltskonnaga ja mittetraditsiooniliselt, aga isegi siis ma tundsin, kuidas igaüheni ei jõua. Ajad armsa sõbrannaga juttu, juba näed silmanurgast, et ülikooliaegne pinginaaber istub üksi – tormad tema juurde, varsti märkad, et ühel linnatuttaval pole kellega vestelda, sest ei tunne inimesi….jne. Nii jooksedki terve õhtu edasi tagasi, jõuad igaühega napilt mõned sõnad vahetada, lõpuks viskad suurest sehkendamisest peokingad tooli alla ja sahistad sukkis. Oh jah. Sellegipoolest oli tore näha nii palju armsaid inimesi.
Aga alustan ikkagi kuskilt servast.
Kõigepealt tegime lastega otsuse – ok, mina otsustasin ja lapsed olid nõus, et ….peame minu tähtpäeva lähima pereringiga väljas süües. Emps lubas välja teha. Otsustasin tänavu ise mitte vaaritada ja lihtsalt tunda ennast hästi.
Sel päeval, kui planeerisin ametlikku pidu, olid mu suurtel lastel muud olulised tegevused ja pealegi tahtsime me olla lihtsalt omakeskis, sest sedagi tuleb ette juba harvem, kui me tahaks. Poisid suured, kõigil oma elu ja tegemised erinevates elupaikades. Edasi hakkasime arutama, et mis võimalused Raplas üldse on? Pühapäeva õhtul kell 17 :) Polnud väga valida. Meie Pubi praakisime kohe välja, Ra- meile ei meeldi….mis siin ikka. Veeeeeel, mahutusime kõik vanema poja autosse ära ja otsustasime minna õhtust sööma Kehtnasse – Eastern Outback-i. Helistasin ette, reserveerisin meile laua….ja me olime oodatud. Nii suured, kui väikesed. Saime sealt suurepärase toiduelamuse !!! Armas teenindus, kaunis serveering ja puhtad maitsed. Ühesõnaga veetsime oma perega ääretult mõnusa ja nauditava õhtu lõbusalt juteldes ja hästi süües. Mis eriti tähtis – pärast ei pidanud nõusid pesema :) Peaks ütlema, et pretsedenditult lähiümbruse parim koht pidulikumalt õhtust süüa. Õhtu lõpuks tegi lahke peremees meist isegi ühe perepildi.

Järgmisel päeval pidasin oma sünnipäeva töökollektiiviga. Just nii, nagu meil seal kombeks on. Ok, oli kombeks. Sellest aastast viisime sisse mõistliku muudatuse. Pidu oli tore. Pealiku kõne, kolleegide kallistused, tunnike tööpäevaeelset koosistumist ja söömist ja läbi ta saigi. Isegi pilti ei teinud. Sünnipäevapäeval on meil kombeks sünnipäevalaps pisut varem töölt ära lasta ja nii see päev õhtusse saigi.
Kodus tulid vanem poeg oma perega ja mõni armas inimene veel – õigel päeval õnne soovima :) Sõime torti ja salatit ja lõbutsesime.
Ma küll üldiselt palusin härdalt lilli mitte tuua….aga õhtuks oli neid kogunenud juba oh kui palju !!!! etteruttavalt võin öelda, et peale suurt pidu…läksid käiku ka kõik ämbrid,purgid ja kannud.

Ja nüüd siis – duubel kolm.

Kui kõik ausalt ära rääkida, tekkis see mõte mul umbes 3 aastat tagasi. Õigemini hakkasin sügelema, et see va jubilei läheneb hirmuäratava kiirusega. Ja siis paanika- ma ei taha traditsioonilist pidu, aga ma lubasin kunagi, et seda numbrit ma tähistan. Kunagi tundus see olema kuskil hiigelkaugel ja rumala peaga lubasin. Eks ma siis hakkasin mõtlema, et kuidas, kuidas, kuidas??? Kuni jõudsin mõttele, et teeks selleks puhuks fotonäituse. Mõte hakkas meeldima ja siis vahepeal ma ikka kahtlesin endas, sest ei suutnud välja mõelda teemat ja kas on ikka hea mõte üldse jne. Ükskord rääkisin sellest mõttest sõbrannale, kes maalib ja tema arvas, et see on väga tore idee. Haaras sellest kinni ja lubas olla toeks, et tema soovib osadest fotodest maalida maalid. Nii see mõte meil tookord õhku jäigi. Minu jaoks oli kindel vaid üks asi – foto tuleb mustvalge ja maal värviline. Igale mustvalgele fotole eelneb ju siiski värvifoto. Vähemalt minul :)
Läks aega ja sünnipäev aina lähenes. Mina teemat üles ei võtnud ja hirm puges aina rohkem naha vahele. Umbes paar kuud enne tähtsat päeva sõbranna helistas, et kuule, kas teeme ära? Mõtlesin, et ahsoo, äkki peakski siiski tegema. Lubasin mõelda ja saata fotod, mille seast saaks valida maalitavad. Lõpuks leppisin kokku seinakasutuse….seega polnud enam kusagile taganeda. Tuli härjal sarvist haarata. Panin oma peas mõtte lukku – tuleb portreenäitus, mustvalge foto ja värvilised maalid. Mulle lihtsalt meeldib väga pildistada inimesi, emotsioone, silmi – mis on nii kõnekad. Mustvalge on mind saatnud ilmselgelt sünnist saadik ja oma lapsepõlves olen koos isaga veetnud lugematuid tunde palavas ja punase valgusega pimikus. Mustvalge on minu jaoks kõnekas, selge ja mustvalgel fotol puudub müra, mida tekitab värv. Maal seevastu….kõneleb oma pehmuses just värviliselt.
Saatsin sõbrannale fotod ära ja jäin ootama. Näituse ülespanekukuupäev oli teada. Maalid saabusid kaks päeva ennem ülespanekut, minu fotod tulid Tallinnast trükist päev ennem tähtaega :) Raamisin ja nühkisin klaase ning 23. novembril panin meie maja muheda kunstniku abil näituse üles.
( Vahurile selle eest erilised tänusõnad!)

Kaua mõeldud kaunikene saigi seinale.

Kahtlesin, mis ma kahtlesin endas, aga kui näitus üles sai, olin väga rahul. Mõte ja formaat ja kujundus olid just sellised, mis mulle sobisid. Näitus, millega oli tore tähistada oma juubelit ja ka seda, et oleme maalide autoriga sõbrannad juba üle 30 aasta ja seda pole mitteteps vähe. Neid inimesi pole elus just palju, kellega võiks luurele minna. Nii nad üles said kahele seinale – 8 maali ja 18 fotot. Siinkohal minu armsale sõbrakesele Sirkkale suur, suur kummardus ja tänu kaasalöömise eest ning loomulikult selle eest, et ta on mind 30 aastat talunud :)

Näitus on saanud väga palju positiivset vastukaja, meie külalisteraamatus on hulgaliselt südantsoojendavaid sissekandeid ja eriti tegid rõõmu need inimesed, kes ei pidanud paljuks astuda sisse raamatukokku ja väljendada mulle isiklikult oma rõõmu ja näitusest saadud positiivset emotsiooni.
Näitus on Rapla Keskraamatukogus üleval veel 10. veebruarini ja siis ootab seda Märjamaa ning edasi plaanib näitus rännata Soome ja mõned kohad veel läbi rännata :) Niiet kenad portreteerituks saanud….teil tuleb veel päris jupp aega oma fotosid ja maale oodata, et need teie omaks saaks :)

Ja pidu ise, tekib küsimus? :)
Pidu toimus, 12 detsembril. Tähistasime sel päeval minu sünnipäeva ja näituse ametlikku avamist. Meil oli palju rahvast ja oli väga armas õhtu. Aitäh kõigile, kes aitasid seda üritust teoks teha. Tänud kõikidele kohaletulnud lähedastele ja sõpradele ! Tänud armsale Taimile, kes aitas mul katta imeliselt kauni laua! Aitäh Rapla Keskraamatukogule, kes pani oma õla alla ja aitäh vahvatele kolleegidele, kes te abistasite mind alati ja kõiges, kus ma hätta jäin.

Armas Cätlin, üks portreteeritutest.

Kui kell oli juba päris palju ja enamus rahvast vaikselt ära läinud, tekkis äkki mõte teha mõned pildid koos modellidega. Kaks olid selleks ajaks veel kohal :)

Kui me hilisõhtul panime kokku viimaseid asju ja pakkisime lilli….jõudis linnast kohale viimane külaline :) Vähemalt ma arvasin, et viimane :D Nii me läksime veel allesjäänud väikese seltskonnaga meile koju edasi istuma. Kus aga oli, sinna tuli juurde!

Kõike neid häid soove, mida sel sünnipäevanädalal ja hiljemgi jagati, hoian ma hästi ja südamele lähedal. Neid südamlikke ja armsaid soove jagub kauaks. Ilma teieta poleks ma see, kes ma olen ja ilma teieta poleks see tore nädal olnud selline, nagu ta oli. See oli suurepärane!!! Aitäh, et olite mulle toeks – ega siis sünnipäev pole naljaasi!