On hetki, kui ma rõõmustan siiralt oma õmblemisoskuse üle ja lisaks selle üle, et mul on tahet teha. Oskust on ju tegelikult paljudel emadel, aga elu näitab seda, et olgu etteteatamise aeg ükskõik kui pikk, ikka ei viitsita lapse jaoks aega pühendada. Mitte otseses mõttes, pigem kaudses.
Aga asjast.
Lapsel oli tulemas klassiõhtu. Teemapidu. Pipid ja piraadid.
Otse loomulikult arvab ju iga laps, et kõik tulevad peole kostümeeritult.
Mina mäletan väga hästi, kuidas mulle õmmeldi erinevateks üritusteks kostüüme. Minu lapsepõlve jäid veel nääripeod, kus lapsed käisid kostüümides. Oi, küll seal nägi ikka huvitavaid tegelasi, vaatamata sellele, et nõuka ajal ei saanud minna poodi ja osta, mida vaja. Ikkagi nähti vaeva, tehti emillestki midagi ja lapsed olid õnnelikud.
Mäletan eriti hästi ühte mulle õmmeldud haldja kostüümi. Helesinine korsetipaeltega ja kahar atlasest kleit, suur keep, must teravatipuline torukübar, nagu haldjatel käib ja isegi hõbedane tähega võlukepp oli olemas. Terve pere nikerdas seda kostüümi. Mul oli vaja nääripeol leida vaid tuhkatriinu, keda aidata ballile :)
Nii ma naiivselt arvasin, et ka lapse peol on suur enamus lapsi kostümeeritud. Kui Pipi kostüümi on ehk veidi keeruline teha, siis piraadiks peaks suutma oma last maskeerida kindlasti iga lapsevanem, kes vähegi viitsib ennast liigutada. Reaalsus oli teine. Kurb.
Pidu oli õnneks sellegipoolest lõbus ja piraadiks maskeeritud klassijuhataja luges isegi lastele pimedas taskulambivalgel piraadijuttu. Hirmus lugu oli olnud :)
Kuigi see teema oli teada ikka kena 2 nädalat ette, leidsin mina aega loomulikult viimasel õhtul. Õmbleval inimesel õnneks on kodus igasuguseid varusid ja nii hakkasingi leiutama. Püüdsin mitu päeva tulutult kuskilt laenata pipi parukat….lõpuks õmblesin paruka ise- jämedast lõngast ja jopenöörist.
Poja mittekasutatavast tuttuuest sinisest sportsärgist saime Pipile kleidi. Puhvitud lühikesed püksid leidusid õnneks meie kapis niisamagi. Mõned vanemad sukapüksid said ohvriks toodud, et teha erivärvilisi sukki. Kollast kangast kapis oli ja sellest õmblesin vabakäeliselt põlle. Justnimelt vabakäeliselt. Murdsin kanga keskelt pooleks, panin lapsele peale ja joonistasin pastakaga viguri peale :) Saatsin lapse magama, lõikasin põlle pastakajoonistuse järgi välja, tikkisin taskule nime, kantisin, selja taga 3 nööpi ja oligi olemas. Kell 1 öösel sain kenasti magama.
Hommikul proovisime selga ja tulemus oli tore.
Päeval käisin oma tööl kõik kohad läbi ja leidsin ühed Pipile sobilikud kingad, mida keegi kolleegidest ei tunnistanud omaks :P Naaberasutusest laenasime ühe roosa ahvi ja temast sai Pipile Härra Nilsson, kes oli vahepeal roosas värvipotis supelnud. Selles osas leppisime kokku, et “hobune” (ehk meie täpiline koer), jääb seekord koju.
Enne suurt pidu, käis Pipi raamatukogus. :)
Nii tore pipilik :-)
:)