Juba lähebki uue aasta esimene kuu ajalukku…

Ei tea jah, kuidas nii, aga kohe saab jaanuar läbi. Läbin hetkel tegususemaratoni ja püüan sinna vahele ellu jääda, lohutades ennast mõttega – kes teeb, see jõuab.
Kui hirmus kiire on, siis hakkavad loomulikult igasugused asjad sakkima,aga õnneks need sakid lähevad ka kiiresti üle.
Eelmisel nädalal oli 6 – päevane töönädal. Kuues päev oli eriti jamps :D Kirke käis reede õhtul külas ja tuli koju alles 01.15. Pidas sugulastega oma isapoolse vanaisa 60. juubeli mälestusõhtut. Eelmisel päeval oli klassiõhtu, kus ilmselgelt sõi ta endale harjumatuid asju ja arvata võib, et mitte liiga väheses koguses. Reede päeval sõid nad vahetundidel kõik ülejäägid ära ja neid oli samuti palju. Õhtul külas olevat söönud vastu ööd liha, kartulit ja kukeseenekastet…..ja küllap tal see kõik siis lõpuks keeras ära. Kõht ütles, et tead sõida sa tüdruk õige seenele sellise menüüga :) No ja nii oligi, et kell 01.25 läks magama ja kell 2 ärkasin lapse nutu peale, et kõht hullusti valutab. Nojaaaa, edasi möödus meil öö iga tunni sees 15 minutit wc-s istudes ja nuttes. Ise oli nii unine, et napilt kukkus potil kummuli. Ma siis muudkui käisin ja valvasin. Minu äratus oli varajane ja lapsel endiselt kõhuvalu. Enne tööle minekut andsin valuvaigisti ja….poole tunni pärast helistas laps mulle tööle ning teatas: ” Emma, ma läksin täitsa õitsele, ma nüüd nagu lilleke. Mul enam ei valuta kõht ja hea on olla ja ma tahan nüüd süüa.” Oligi kogu lugu ja ülejäänud päeva oli lapsel tervis korras. Ei paha olla, ei valu, ei nõrkust ei midagi. Minul oli küll paha tööl tiksuda :)
Jaaaaa, peale väsitavat pikka töönädalat oli üks vaba päev – pühapäev- nagu õnnistus! Tegime mõned vajalikud kodused tööd ja õhtupoole läksime külla vanemale pojale, kes nädala sees kolis oma perega uude suuremasse korterisse. Kui ikka perelisa kohe tulemas, tuleb vaadata, et kõik hästi oleks :) Mõnus uus kodu on nüüd juba omaseks saanud ja mõtted liiguvad, mida paremaks või ümber teha. Mõnusalt ruumikas ja mugav kodu.

Esmaspäevast algas uus maraton. Kirkel omad kooliasjad, muusikakool, laulustuudio ja trenn minul aga – kool. Paistab, et mul algas mingi uus eluetapp ja mulle tundub, et see toob kaasa veel palju huvitavat ja rikastavat. Uued väljakutsed hakkasid peale juba eelmise aasta lõpus ja jätkuvad täie hooga.
Sel nädalal on kool 6 päeva. Ikka hommikul vara Kirke koolibussile ja ise jooksuga rongile ning õhtul jõuan mina koju peale last. Ikka nii seitsme ajal. Esmaspäeval tulin päris hilja, sest peale loenguid lidusin kiiresti fotokooli ise inimesi õpetama. Kus ma ise koolis käin? Rahvusraamatukogus. Meil on toredaid õppejõude TLÜ-st ja TÜ-st ja kust kõik veel. Läbi saab kool alles oktoobriks. Täna hommikul arvas laps heaks ärgata palavikuga ja noh, siis on koolipingis istuda ühel emal tõeliselt raske. Klassijuhtaja ütles, et koolis olla pakkuda välja palavikku kõhulahtisusega ja palavikku kurguvaluga. Kirkel oli õnneks palavik lisanditeta ja nüüd õhtul tundub, et palavik taandus. Hakka vägisi mõtlema, et laps jääb haigeks ikka siis, kui tunneb, et tema jaoks pole kellelgi aega ja praegu parajasti ongi selline paha aeg, kus mul 18 töö/koolipäeva kohta tuleb täpselt 3 vaba päeva. Pealegi on kõik päevad pikad. Võtsimegi täna ette koosolemise õhtu, sõime perekeskis, ajasime juttu, kallistasime, mõnulesime raamatutega koos voodis ja nüüd jäi tips magama.
Mina lähen aga hommikul jälle kooli. Ikka targaks saama. Kui esiotsa oli mul selline väike sisemine tõrge mitmel erineval põhjusel, siis vahetult enne kooli algust mõtlesin enda jaoks asjad selgeks. Kõige suurem mure minu jaoks oligi see, et oktoobrini välja peab igas kuus ühe nädala kõik päevad olema pikalt linnas ja eks ema süda ikka valutab, kuidas laps pikad päevad hakkama saab. Õnneks on tütarlaps meil hakkaja ja iseseisev. Haigeks jäämine polnud muidugi planeeritud ja laps ise oli sellest nii õnnetu, et joonistas mulle täna päeval kaardi kirjaga, kus vabandas et ta haigeks jäi. Poetasin pisara, mis teha. Väike inimene tundis ennast pahasti, et ema oli päev otsa mures ja igal võimalusel helistas koju.Tegelikult oli see tõsine mure, sest kui laps kurdab tugevat peavalu ja et jube kuum on olla, siis ….ei kujuta ju kuidagi ette, kõrge see palavik olla võiks :( Igatahes hea, et mida õhtupoole, seda paremaks läks ja nüüd on juba hästi.

Koolis aga….meil on hästi lahe grupp. 16 inimest üle Eesti ja väga erinevatest kohtadest ning erinevate taustadega. Rahvusraamatukogu direktor on lugenud meile ääretult huvitava ja pika loengu juhtimisest. Sai korratud üle palju asju, mis mulle varasematest juhtimsikoolitustest ja praktikast teada. Samas oli hea tõdeda, et oma arusaamadega olen ma olnud alati õigel teel.
Kui me juba RR majas oleme, siis tehti meile loomulikult majatuur ja täna olime 2 tundi haruldaste raamatute kogus kuulamas väga huvitavat loengut. Tüpoloogia oli tuttav teema ja statistikast sai samuti ühte ja teist kõrva taha panna. Homme oleme osa aega Tallinna Keskrampsis ja pärast on pikemalt juttu majandusarvestusest. Ühesõnaga iga päev toob midagi uut. Reedel ja laupäeval õpime samuti. Laupäeval koolist tulles käin kodunt läbi, võtan töövahendid….ja ees on üks pikem pildistamine. Pühapäeval hoian jalad seinal, et jaksaks järgmised 6 päeva tööl käia, millest 3 päeva hilisõhtusse kestvad.

Mis veel? Eile lõin nii kõvasti pea ära, et pilt pidi tasku minema. Istusin kohe tükk aega maas ja kontrollisin, kas mu mäluga on kõik hästi. Nali naljaks, aga üks mu lätlannast tuttav lõi sedasi pea vastu lahtist kapiust ära ja oli pikalt haiglas, sest peatrauma tekitas probleeme lühimäluga. Eks mul tuli see asi eile kohe meelde ja nii ma istusin vannitoas põrandal ja püüdsin aru saada, kas ma oma nime ikka mäletan. Õnneks kõik ok, kui välja arvata muhk peas.

Näitusele tuli veel üks tellimus Järvamaale :) See on tore.

Üks huvitav ettepanek tehti ja ma vastasin jaatavalt. Nüüd värisen, et kas saan hakkama :D Huvitav väljakutse panna ennast üle paljude aastate proovile seal, kus ma kunagi olin täitsa hea :)

Sügiseks pakuti teha uut koolitust.

Iga päev on midagi uut!

Tänase päeva kõige tähtsam asi on aga hoopis see, et mu kallis noorem poeg sai 23! Tol talvel, kui ta sündis ei olnud 28. jaanuaril lund maas, tähtajani oli veel tegelikult 3 nädalat aega ja haiglakott polnud koos. Aga me tegime selle koos ära, hästi kiiresti. Poiss tuli ilmale nii ruttu, nagu oleks mõelnud ainult sellele, kuidas ema säästa. Selline on ta olnud kõik 23 aastat, ema säästev :D See pikkade tumedate juustega niutsuv imearmas pamp jääb eluks ajaks silmade ette ja haiglasse minemist ja järgnevat vaatan kõrvalt nagu vanalt filmilindilt. Nii elavalt on kõik meeles. Riided, emotsioonid, sõnad, ilm, meeleolud, inimeste laused, iseenda mõtted. Sellest väikesest pambust on olnud 23 aastat rõõmu ja üha enam tunnen, et ka tuge. Täna soovisime Ristole õnne telefoni vahendusel ja mõne päeva pärast saame juba kallistada. Me kõik armastame Sind, kallis poeg ja venna!!!