Tänaseks on möödas veebruari kümme esimest päeva. Peaaegu keset veebruarikuud on väga mõnud tunda, et kevad on juba lähenemas. Hommikul, kui tütart kooli saadan, pole enam kottpime ja õhtul, kui tööpäev õnnestub lõpetada inimlikul ajal, ehk kell 5, on ka veel valge. Uskumatu, kui rõõmsaks teeb see olemise.
Täna käisin õues ühte valminud asja pildistamas ja no seal oli nii supehüper mõnus ilm, et ma tõega käisin ja naeratasin ja laulsin omaette. Seda enam, et peale liiga pikka töist maratoni on mul käsil kolmas puhkepäev. Olen saanud lõpuks natuke rohkem magada ja teha kõiki neid asju, mida ma ise teha tahan. Näiteks pojaga öösel üheni lobiseda ja mitte tunda õudustunnet, et peab hommikul tööle minema. Tõusma peab vara sellegipoolest, et väike laps kooli saata, aga peale seda on võimalus veel tunniks pooleteiseks ikka silm looja lasta ja uni lõpuni magada. Seejärel tõusta üles, laisalt ringutada, käia koeraga õues, teha endale mõnus hommikusöök, lugeda veidike raamatut ja hakata tegema neid asju, mida mulle meeldib teha. Muidugi neid asju ka, mida lihtsalt on tarvis teha ja tihedal töönädalal ei jõua mittekuidagi. Jah, puhata oli lausa eluliselt tarvis, sest keha andis valusasti märku.
Täna, kui õues pildistamas käisin, avastasin aiamaal põõsa alt juba metsmaasikalehed. Roheline!!! Roheline paistab !!!
Eile alustasin ja täna lõpetasin – miniale sünnipäevakingitust ja kui juba olla õmblemislainel, tuleb
teha veel mõned vajalikud tööd ära. Nii said korda mitmed kapis seisnud asjad, mis ootasid kas ümbertegemist või parandamist. Üks tutikas koera puretud padjapüür sai korda näiteks ja üks tore pluus on aplitseeritud pojatütrele, Kirkele mitu kleiti parandatud. Oli siis õmblus lahti või müstiline auguke kuskilt saadud. Lapsele toodud vales pikkuses seelik sai õige pikkuse ja uue värvli. Kui hoog sees, siis on hea ka sellised muidu tüütud nokitsemised kohe valmis teha.
Üks päev siin sain kätte paar pakikest ilusaid tellituid kangaid. Ilmselt teavad kõik käsitööinimesed, millist rõõmu valmistavad ilusad kangad, mida meie kaubandusest naljalt ei leia.
Tegelikult oleks päris huvitav teada, kust teised omale kangaid soetavad. Vahest oleks ehk koos kasulik suurem koguski tellida. Mõned firmad müüvad korraga ainult suurt kogust, aga kanga kvaliteet on hea, mustrid imelised ja siis olekski päris tore kellegagi kahasse tellida. Näpud juba igatahes sügelevad ja tahaks uusi kangaid kusagile sobitada. Üks nendest tegelikult läkski juba käiku, aga sellest tööst ehk järgmine postitus.
Toidulaual on meil praegu võimalikult palju värsket. Ilmselt peale suurt talve, kus lapsed on kui vangis eland…tahaks muru :D Nii me siin vahest õhtuti sööme kambakesi ja naljatame, et liha jah saab natuke ka, aga muru peab palju sööma. Seega -meie kapis võidutsevadki igasugused juurikad ja kapsad ja rohelised salatid. Üle pika aja leidsin poest isegi basiilikut. Mmmmmm. Ja muidugi smuutid, ilma nendeta kohe ei saa. Üks viimase aja lemmikuid on banaani, astelpaju ja värskelt pressitud apeslsinimahla smuuti. Seal alumisel pildil see servast just paistabki tassi sees.
Ah jaa, selle ” Minu Jeruusalemm”– a ma lugesin just läbi ja tunded on vastakad. “Minu” sarja raamatuid ma võtangi nii, et see on konkreetselt selle kirjutaud inimese see ja see kogemus sellel maal. Jeruusalemma raamatu puhul sain ma küll kõvasti infot usust, kui sellisest, kloostrielust…aga suhteliselt vähe Jeruusalemmast endast. Nojah, usust lugedes…jõuan ma üha enam sinna oma arvamuse juurde, mis mul on juba ammu olnud ja olen absoluutselt nõus raamatu autori vanaema arvamusega.
Hiljuti loetud Epp Petrone ” Elust kirju” – mulle meeldis. Mulle on Epu vahetu stiil sümpaatne.
Hetkel on käsil “Lady Almina ja tegelik Downton Abbey”.
Päris tore oleks, kui lugemata raamatute hunnik oleks väiksem, kui loetud raamatute hunnik, aga enamasti on see millegipärast vastupidi. Teab keegi, miks?
Täna jõudsid mailboksi kooli esimese mooduli kordamisküsimused. Oh püha püss, ütleks ma sellepeale. Ilmatuma hunnik küsimusi ja miks ometi peaks ma peast teadma mingeid definitsioone, selle asemel, et teada, kust ma vajadusel selle definitsiooni saan ja ma võin pea anda, et hilisemas elus ei küsi seda definitsiooni meilt enam mitte keegi. Nojah, aga õppida tuleb nii ehk naa, sest kohe märtsi alguses on arvestus. Tadaaaaa!
Vat ja ühe projektiga ma olen veel seotud. Muidugi, kui ennast sinna ära lubasin, jõudis kohale sõber terve mõistus ja koputas mulle õlale, et ahhoi, kas sul muud teha pole või? Nojah, aga lubasin, siis lubasin – nüüd tuleb ära teha. Kuidagi on vaja kõik pusletükid kokku panna, et asjast asja saaks. Teeme selle nimel tööd.
Ah et mida? Novat, ma pean nüüd laulma hakkama ja üle väga pika aja tundma seda, mida tunneb laval mu laps. Tõttöelda, päriselt sedasi laulsin ma viimati….30 aastat tagasi. Siis vahepeal 20 aastat tagasi tegin veel törtsu ühe bändiga- ühe õhtu projekt. Edasi…olen piirdunud lastele unelaulude laulmisega ja Kirke toetamisega. Ja nüüd ühtäkki, ahhaaa, tuleb laulda. Duetti, noormehega. Eks ma siis kodus vaikselt harjutan ja Kirke käib ringi ümisedes minu laulu. Nüüd ta siis teab, miks minul pidevalt tema lastelaulud kummitavad. Noormees eeldatavalt harjutab oma osa ja bäkilauljatega me veel asja lahendame, sest Kaire Vilgats ja Dagmar Oja on kole hõivatud ja ei saa kuidagi meid kontserdil aidata :P Mingi päev püüame siis kokku saada ja kokku laulda.
Sellised lood siin meil ongi, kevade hakul.