Kui ma aasta lõpus tegin valmis eelmise, tellitud koti, siis Kaire vaatas seda sellise pilguga, et tahaks endalegi…. Ma siis otsustasin, et teen oma armsale miniale sünnipäevaks päris tema enda koti. Tegin päikeselistes kollastes toonides, sest Kaire ise on minumeelest just selline kollaseinimene, päikeseline. Kott on parajalt suur ja praktiline, et mahutada sinna igasuguseid vajalikke asju ja kui peres on väikesed lapsed, siis on enamasti vajalikke asju palju. Kotil on olemas kinnitusega sisetasku ja võtmete riputamise koht samuti. Nojah, ja peale iga koti valmimist esitan ma endale ikka ja jälle sama küsimuse, et ….millal ma endale mõne koti teen ?
Ma olen siin mõelnud, et tegelikult võiks endal olla päris mitmeid kotte.
Õlakotte, erinevaid ja seljakotte….eriti seljakotte. Neid ka erinevaid. Mulle meeldib seljakotiga seigelda. Viskad aga vajaliku kraami selga ja siis on käed vabad, et teha ükskõik mida. Süüa jäätist, keerutada lapsega, kallistada armsaid inimesi, sõita rattaga või teha pilti….ühesõnaga kõike, mis pähe tuleb. Kui ma nüüd mõtlen lõpuks enda seljakotile selle kõige optimaalsema ja sobilikuma disaini välja, küll ma ta siis valmis ka lõpuks teen. Tõenäoliselt saab see olema lähitulevikus, sest üks minu hiigelvana ja mind hästi teeninud seljakott hakkab vaikselt otsa saama. Järelikult, tuleb uus teha ennem, kui vana päris ära laguneb.
Saapad ma nädala lõpus sedasi lõpuks ostsin….et vanad läksid järgmisel päeval katki. Õnneks saab neid parandada. Mul on see halb komme jah, olla kokkuhoidlik ja kanda asju viimase vindini. No aga mis teha, kui mulle asjad armsaks saavad. Kui mingi asi hakkab väga meeldima ja on mugav, siis ma ei taha midagi muud.
On, mis ta on, aga mul on hea meel, kui tekivad oravrattaelule vahelduseks üksikud päevad, kus on aega õmmelda.
