Vanematele on ikka alati puhas rõõm, kui lapsed tahavad õppida. Päris ise kohe tahavad. Esimesel veerandil olin klaveriõpingute alguses lapsele toeks, aga sealt edasi on see ainult tema töö ja vastutus olnud ja mul on hea meel käia ettekandeid kuulamas või siis koos mängimas. Siis lähen loomulikult ja aitan, kui laps hüüab ja palub abi, et mingist kohast hästi aru ei saa.
Täna helistas klaveriõpetaja, rääkis lapse lähiaja plaanidest ja tõdes, et nemad lapsega saavad õnneks asjast ühtemoodi aru, et kui midagi teha, siis hästi. Otseloomulikult olen minagi seda meelt ja on hea kuulda, et nad õpetajaga hästi hakkama saavad. Päevikus pidev viiterodu annab sellest selget tunnistust. Meil on väga tore ja suurte kogemustega õpetaja. Tema niisama umbes mööda pead ei silita, aga kui on põhjust, siis kiitusega kitsi ei ole. Täna oli tõeliselt meeldiv saada kõne õpetajalt, kes rääkis häid sõnu.
Teiste kooliasjadega on samuti endiselt kõik hästi ja mina sinna oma nina toppima ei pea. Õppida antakse lastele iga päev ja enamasti jõuab asjad koolis tunnis või pikapäevarühmas tehtud, aga vahest teeb kodus, kui on päeval palju muid tegemisi olnud. Mis on meil aga endiselt päevakorras ja alles – õhtujuttude lugemised. Jah, ikka ma ise loen ette, kuigi laps ammu loeb väga soravalt. Tema loeb oma raamatuid muul ajal ise, aga enne magamist, kui vähegi jõuame, ronime koos voodisse ja siis loen mina ette. See on lihtsalt selline meie kvaliteetaeg. Iga lapse jaoks tuleb seda võtta.
Täna käisin linnas ja veetsime keskmise lapsega mõnusa lõuna Kukekese bistroos. See oli meie kahe aeg. Suure lapsega ajame omi jutte, räägime tema kooliasjadest ja elust ning naudime head toitu. Kõige, kõige suurema lapsega on märksa raskem sellist kahekesiolemise aega leida, sest tema on ise nii suur, et on oma töö ja omad pereasjad. Harva tuleb ette sellist aega, kus saame päris kahekesi olla ja küllap mingitel perioodidel see ongi normaalne. Tähtis, et me oleme üksteisele lähedal olemas ja abistame, kui keegi abi vajab.
Üks asi, mis pole nüüd küll üldse õppimisega seotud, aga näris täna mu hinge – jalatsid. Ma ei tea, on see ainult minu probleem või on teisi ka selliseid, kes rõõmuga nagu metsjeesuke käiks ainult paljajalu või äärmisel juhul pehmetes lambanahast saabastes ? Minu jaoks on uute jalatsite ostmine hirmus suur ooper. Kui ma olen leidnud mingi ime läbi ülimugavad jalatsid, siis käin nad ribadeks ja mitte ei suuda osta uusi, sest ma ei talu mõtet, et nad kuidagigi hakkavad ahistama minu jalgu. Nädal tagasi ma siis ostsin uued saapad. Vaatasin, et kevad saabub ja kaua ma käin oma lambapässudega, mis on küll ülimugavad, õues soojad ja sees ei higista jalad iial, aga….ei näe just väga elegantsed välja. Vahest tahaks ju seelikus promineerida. Uued saapad on jalas küll mugavad, konts madal, aga….mu jalad on rõõmsad, kui neist välja saavad !!!!! Peale tänast linnaskäiku, ei ole mu päntud üldse õnnelikud :( Lähen nüüd koeraga õue….oma vanade armsate lambanahast saabastega.
Kirke joonistas üks päev toreda pildi- väga detailse. Noh, kael sai mul küll üsna jäme, aga kõik muu on hästi. Isegi pats on ühel küljel, nagu ta mul tavaliselt on, õiged kõrvarõngad ja väike fotokaga kaelaehe. Minu ümber on köök kogu oma varustusega ja aknast paistab laps ise mänguväjakul mängimas.
Homme on sõbrapäev…meie siin püüame olla sõbrad iga päev. Selliseid armsaid kirjakesi leian ma päris sageli :)
