Üle pika aja käisin vaatamas, mida lapsed judotrennis teevad ja mida nad vahepeal õppinud on. Kuidagi mul töögraafikud ja lapse trenniajad pole väga klappinud ja nii polegi saanud mahti neid vaatama minna. Seekord läks õnneks ja jõudsin trenni viimaseks pooltunniks kohale. Tegin selles ülikollarohelises ruumis mõned pildid ja ajasin peale trenni juttu laste toreda treeneriga. Treenerit kuulatakse ja armastatakse. Kirke jookseb siiani trenni suure rõõmuga ja kuigi on ette tulnud ka haigetsaamisi ning kojugi saab trennipäevadel alles õhtul enne seitset, pole ind sellest raugenud. Mis mulle eriti meeldib on see, et treener peab oluliseks mitte ainult saavutusi, vaid laste üldist füüsilist ja vaimset arengut. Vastupidavust, koordinatsiooni, sitkust, osavust, distsipliini, üksteise austamist….kõike seda, mida meil tavaeluski tarvis läheb. Selleks, et kasvaks harmooniline isiksus.
Praegu on juba pikemat aega suur poleemika selle üle, kas meie lastel on koolis palju õppida või mitte. kas huvitegevus on vajalik või pole. Kas tuleks ainult õppida või siiski leida endale erinevat huvitegevust ning kas huvitegevus on ikka vajalik või mitte…jnejne. Neid arvamusi ja arutlusi on kraavist kraavi. Mina olen ikka ja endiselt seda meelt, et kooli õppekoormus peaks jääma selliseks, et laps jõuaks ikka käia piisavalt ennast arendamas just koolivälise tegevuse kaudu. Lapse harmooniline areng ongi väga oluline üldhariduse kõrval ja seda üksi kool paraku ei anna. On ju väga palju inimesi, kelle edasine töö ja armastus on seotud justnimelt kunagise huvitegevusega. Üksi 2 x 2-ga ja emakeelega me siin elus siiski hakkama ei saa. Kool on väga vajalik, kodutööd arukal määral samuti, aga erinev huvitegevus lapse arengus on samuti väga olulisel kohal. Ei ole ikka midagi nii, nagu kuskilt artiklist lugesin, et kui õppida on palju, siis pole vaja käia peale kooli mitmes huviringis. Ja muide, muusikakool näiteks pole kaugelt huviring, vaid tõsine õppetöö koos oma arvestuste, eksamitega ja igaõhtuste harjutamistega.