Jah, kaks päeva veel ja läbi ta ongi. Hea, et lühike kuu, palgapäev tuleb kiiremini :D aga see selleks. See pole teema.
Päevad on juba kõvasti pikemad ja valget aega on üha rohkem. Kui veidi aja eest Kirkega trennist tulles oli kottpime, siis nüüd on kõigest hämar. Selge ilmaga päeval, päris valge.
Kõigest mõni aeg tagasi lehvitasin lapsele aknast pimedusse, kui ta koolibussile ruttas, aga nüüd läheb ta sinna juba täitsa valges. Ühesõnaga – aina paremaks läheb. Lumi on peaaegu sulanud ja teed ei ole ometi kord enam libedad. Mis aga igapäevaelusse puutub, siis mida enam on valgust ja päikest, seda vähem tahan ma passida päevad otsa siseruumides. Teed jah tööd, aga hing on kogu aeg mujal. Nädala alguses oli mul siin omamoodi hästi – 3 vaba päeva. Kaks nendest päevadest veetsin suuremas osas kultuurikeskuses. Kolmandal päeval, vabariigi aastapäeval- lubasin olla endal väsinud.
Ilm oli kehvake- pilves, niiske ja tuuline. Kuigi minu plaan nägi ette lesida ja lugeda, ajas laps mind ikkagi õue. Õpetaja oli öelnud, et tuleb minna promenaadile mingisuguseid putukaid mutukaid otsima. Ma küll sügavalt kahtlesin, et nii jahedaga ja sellise pilves ilmaga seal kedagi leiame, aga lapse meelerahuks läksin temaga siiski jalutama. Õigus mul paraku oli. Isegi peale suuri kepiga sonkimisi samblikes ja muudes kõdukohtades, poolkäpuli madalas rohus tuulamist….ei kohanud ma ühtegi elusat või liikuvat olevust :D Paar tühja teo koda ainult leidsimegi.
Tõttöelda, isegi linnud olid kuskil peidus. Ilm oli ilmselgelt päris jama. Nägime ainult parte ja leidsime mõned seened. Kirke jäi kauemaks õue, kui kohtas metsarajal sõbrannat ja pärast otsis mulle meeleheitlikult pajutudusid. Mõned õnneks lõpuks leidis.
Meie jalutuskäigult aga mõned pildid.
