Miks mitte, kui päev on olnud üdini õnnestunud.
Tegelikult oli see naljakas. Panin õhtul esimese kulbitäie pannkoogitainast pannile ja …pannkook naeratas mulle :) Nii siiralt ja armsalt, et ajas ennastki naerma. Varem pole meil pannkookidega sedasi juhtunud.
Pannkoogid olid muide väga tervislikud. Nisujahu ja suhkrut ei sisaldanud, piima samuti mitte. Ja tõeliselt maitsvad olid.
Eks neil pannkookidel oli põhjust meile naeratada küll ja enam.
Eile õhtul käisin ma närviliselt ringi ja mõtlesin, kuidas täna küll koolis esimese eksami saaks tehtud. Materjalide hulk oli aukartustäratavalt vaata et 8 cm kõrge pakk pabereid ja teemasid tõepoolest rohkem, kui tahaks. Peale kõige muu polnud teemadki lihtsamate killast. Hunnik mõisteid ja definitsioone ja ei midagi loogilist, nagu mulle meeldiks. Mulle meeldib ju asju mõelda ja tuletada, mitte pähe õppida. Ok, finantsarvestuse poolelt olid täitsa head küsimused, need olid minu jaoks mõnusad. Juhtimise ning strateegilise juhtimise osas polnud ka keerulisi küsimusi, aga kõik muu…oh jah. Läksin siis kohale juba hommikul vara, et istuda ja rahus kordamismaterjal üle lugeda. Kui eksam kell 11 algas, oli kõik värskelt meeles ja nii läkski, et pabistasin mis ma pabistasin, aga oma töö andsin esimesena ära. Tehtud! Polnud midagi, mida ma ei osanud vastata. Oli ikka kergendus küll. Eelmisel õhtul jõudsin pojalegi telefonitsi halada, et mina seda õudust tehtud ei saa…aga nagu ma lapsele ise õpetan, siis – kui midagi väga tahta, siis õnnestub. Eks ma siis tahtsin piisavalt hästi.
Edasi algasid uued loengud ja mina istusin siis telefon peos, kuni laps helistas. Temal oli täna muusikakoolis esimene arvestus klaveris. Ma Kirke pärast suurt ei põdenud, sest temal oli tänaseks ettevalmistus ikka palju parem, kui minul. Tema oli kenasti õppinud, erinevalt minust ja läkski väga hästi. Puhas viis!
Mis siin siis imestada, kui õhtul meile pannkook naeratas.
