Viimasel ajal juhtub minuga igasuguseid kummalisi asju. Ka see juhuslik lavale sattumine, oli parasjagu kummaline. Kui ettepanek tehti, mõtlesin, et üks suur või kaks väikest – teeme siis ära.
Kui nüüd aga ajas tagasi rännata….siis jah, kui ma olin veel noor ja ilus, sattusin 16 aastaselt laulma bändi. Üks tuttav poiss tutvustas mind oma kursavennale, et kuule, see tüdruk laulab, võtke ta bändi. Bändipoiss ütles, et aga tule jah ja teatas, kuna proovi tulla. Eks ma siis läksingi, sedasi ebaledes, sest kogemusi ju polnud. Õppinud ma laulmist samuti kusagil polnud. Minul ei olnud omal ajal ei õpetaja Thead ega Sirjet ega muud lauluõpetajat, kes oleks juhendanud. Läksin kohe põmmdi bändiproovi ja ….võetigi kampa. Sobisin. Nii me siis tiirutasime aastat 3 mööda konkursse, kontserte, pidusid, tarifitseerimisi ja pulmi. Vastu hommikut tulin vahest pulmast, sõitsin linna kooli, tukkusin aknalaual :D aga tore aeg oli. Nojah, selle bändimehega aga jäime kokku ja üks hetk oli meil äkitsi perekond. Viimati laulsingi iseenda pulmas, peale keskööd. Üsna loogiliselt jäin mina mõne aja pärast lapsega koju ja kaasa tiirutas edasi. Ma ei tõstatanud seda teemat kodus kunagi, et jälle sa lähed mängima ja mina kodus, sest teadsin, millist hinda maksis mulle endale loobumine. Poegade isa on tegevpillimees praegugi.
Nii ma muusikast eemaldusingi ja ajapikku avastasin, et isegi kuulan muusikat väga harva. Millalgi hiljem hakkasin aru saama, et….see oli vist mulle lihtsalt valus. Kitarri vahest enda lõbuks tinistasin ja sedagi harva. Ma tõukasin kõik muusikaga seotu endast võimalikult eemale. Ma ei ole isegi karaoket elus kunagi laulnud.
Nüüd, alles koos Kirkega , olen pöördunud muusika juurde tagasi.
Märkamatult oli sellest ajast möödunud 30 aastat….
….ja nüüd 23. veebruaril, astusin koos paljude teiste toredate inimestega lavale Rapla Kultuurikeskuses “Tähtede gala” -l. Kas ma pabistasin? Jah, pabistasin. Kui 30 aastat pole laulnud, siis on ikka hirm, et kas ma saan üldse hakkama? Hääl tahab siiski pidevat tööd. Mina vahepealsetel aastatel olin laulnud põhiliselt lastele unelaule… Siis tekkis mul veel lisaks muiduhirmule mikrofonihirm. Oioi, kas ma enam oskan. Piia ütles, et tema selle lauluga meid ei oska aidata, mingu me Thea juurde. Nojah, siis ma hakkasin kartma juba Thead :P
Gala põhimõte oli tänavu duetid. Kohalikud mittelaulvad erinevate asutuste töötajad laulavad koos kohalike noorte solistidega. Minu lavapartneriks oli RÜG-i 11 klassi noormees Edvard.
Läksimegi siis kuskil veebruari alguses ühel hommikul õpetaja Thea juurde, et ta vaataks üle, kuidas me kokku kõlame. Üks hea asi mind rõõmustas kohe siiralt, et see laul oli mul peas. Ilmselt sellest ajast peale, kui ta kunagi eetrisse üldse lasti. Eks see ole juba pool võitu, kui sõnu õppima ei pea ja üks pabistamise komponentki langeb ära. Valitud lauluks osutus Anne Veski legendaarne ja kaunilt lüüriline laul – ” Veel”. Vokaalselt väga nõudlik laul, aga samas – ääretult ilus. Kuna ma polnud nii ammu enam oma häälepaeltele koormust andnud, tuli peale poolt tundi laulmis olla järgmise nädala kenasti vait. Siis laulsime veel korra pool tunnikest ja jälle olin paar päeva vait. Kõige tähtsam oligi tegelikult lavapartneri pool, sest temale oli see laul võõras.
Pühapäeval, päev enne kontserti, oli esimene proov laval bändiga. Meil läks hästi. Kolmest korrast läbilaulmisest oli täiesti küll. Bänd sai selgeks mis ja kuidas ning meie saime mõelda, kuidas laval üldse sobituda.
Ning siis…..
…… oligi käes kontserdipäev. Kolisime Kirkega varakult kultuurikeskusesse, sest kell 15 olid bändiga proovid kõigil 10-l duetil, kell 17 algas kontserdi läbimäng ja kell 20 algas juba kontsert. Polnud nagu mõtet koju ja tagasi seigelda. Tõttöelda imestasin, et igasugune närv oli kadunud. Tundsin ennast laval üle ootuste hästi. Mul tuli lihtsalt meelde, kui väga ma kunagi armastasin lava ja laulmist.
Kui kell 20 algas kontsert, hakkas mingi närv siiski kohale hiilima. Vaatasin üle ukse saalis istuvat rahvast, keda oli kohal üle 200 ja mõtlesin, et jummel küll, kuhu ma ennast segasin :D, aga taganeda polnud enam kusagile ja pealegi, mis lubatud – see lubatud.
Samal ajal käis meie väikeses nn greenroom-is pidev jämm. Koos muusikainimestega on see lihtne tekkima ja hoiab kõikidel meeleolu üleval ning närvi eemal.
Üks hetk oli meie õhtujuht Kert Markus laval ja juhatas kontserdi sisse. Kert tegi muide väga toreda lavadebüüdi õhtujuhina. Tavapäraselt olen ma teda näinud ikka laulustuudio solistide seas laulmas.
Esimese paarina olid esinemas Anne ja Kõu. Anne seisis juba valvsalt ootel ja hoidis kindlalt käes Kõu kitarri
Ootusärevalt seisis ka Elina, kes toetas Anne ja Kõu laulu viiuliga.
Ja laval nad olidki, esimesed. Akustilise kitarri ja viiuliga. Esitades laulu “Üle maa”, Curly Strings-i repertuaarist
Iga esinejapaari ette käis muide üks tore videoklipp, mis oli filmitud Kellukese lasteaias. Piia käis koos meeskonnaga seal kohal ja küsitles lapsi. Ta küsis laste käest arvamust, mida nad kujutavad ette ühte või teist elukutseesindajat tööl tegevat. Päris huvitav oli kuulata, mida näiteks laste meelest teeb tööl poliitik.
Samal ajal oli valmis juba lava taga kaunis Inga.
Inga laulis duetis koos noorpoliitik Madisega ja esitasid nad laulu ” Halloo, Kosmos”, mida esitasid 1966 aastal Anu Anton ja Kalju Terasmaa.
Samal ajal hoidsime meie kõik esinejatele hinge kinni hoides pöialt ja elasime kaasa.
Ah jaa, loomulikult oli laval suurepärane bänd. Niipalju, kui neid sealt pildilt nüüd siis paistab.
Kui kosmos ja maa said üksteist tervitatud, oli aeg särtsakamaks looks. Robert ja Age rõõmustasid publikut rütmika palaga ” Ütle miks”, mille on eesti keeles meile tuntuks laulnud Anne Veski ja Uku Suviste.
Meie naised pani see igatahes tantsima. Greenroomis tehti tšatšatšaad :)
Järgmisena olid laval Ain ja Anelle, kes esitasid kunagi Riho Sibula ja Anne Värvimann-i esitatud laulu ” See päev on teel”.
Ja meie loomulikult elasime jälle esinejatele kaasa
Järgmisena astusid aga lavale hoopis Ettevõtlike naiste ja Ettevõtliku mehe punt. Vahelduseks duettidele. Väga meeleolukas esitus, kus oli laulu ja tantsu. Panid ikka nagu tõelised proffid.
Kulisside taga lubasime nendega koos kunagi turneele veel minna :P Ah et mis laul? Kuldsed lindid laulsid seda kunagi – ” Väike narr”. Reet Linna on seda samuti laulnud. Keegi kindlasti veel.
No ja oligi kord minu ja Edvardi käes. Lustakate naiste laulu ajal olime juba lava taga stardivalmis ja pisukene närv hakkas sisse pugema. Seni oli päris hea, sest teisi esinejaid vaadates unustasid värisemise ära. Aga meid kuulutati välja, klipp näidati ära ja tuli lavale astuda. Me olime esinejad number 6. Võtsime positsiooni sisse ja läks…
Esimese salmi ajal mul tuli ilmselgelt meelde, kui palju on saalis rahvast. Hääl oli proovides juba piiri peale lauldud ning tundsin esimest korda Veeeeeeel…..lauldes, et hääl katkeb:P aga…siis käis klõps ja kõik oli ok. Olime ainult meie ise ja laul. Kõik läks hästi. Edvard oli oma kauni häälega äärmiselt tubli ja kuigi me laulsime tunnetest nõretavat ja pisarakiskujast laulu, olime lavalt lahkudes üliemotsioonis ehk siis rõõmsad ja rahul. Mittemidagi ei läinud sassi ja bändil ka ei läinud sassi. Mis veel eriti tähtis, siis see, et üksteisele silma vaadates me ei hakanudki naerma :D Jess!
Lavalt tulles oli hea kerge olla ja võis rahulikult isegi süüa. Laud oli esinejatele kaetud, aga ega enne laulmist keegi suurt süüa tahtnud. Nii oligi, et kes lavalt tulema sai, läks ruttu head ja paremat hankima. Pinge teeb ju kõhu tühjaks.
Vahepeal käisid laval ära Priit oma kahe armsa tütrega, kes väga lahedalt räppisid laulu “Isa jälgedes”. Originaalesitajateks Getter Jaani ja Risto Vürst.
Peale aktiivset räppi tuli esitamisele Terminaatori varasalvest laul ” Kaitseta”. Jaagup laulis seda kunagi koos Evelin Samueliga. Meil esitasid seda aga Gaida ja Sander.
Edasi läks lavale 9-s paar. Piia ja Geio. Nende esituses kõlas legendaarne ” Sinu valinud ma” muusikafilmist “Grease”. Travolta ja Olivia Newton John esitajateks ja meie kaunis emakeeleski see laul tuntuks lauldud kunagi Reet ja Ivo linna poolt ja hiljem noorte esitajate poolt juba lavalaudadel muusikalis.
Peale tempokat tantsulugu lõpetasid meie kontserdi Grete ja Silver lauluga ” Leekiv armastus”. Kes siis ei tea Genialistide ja Lea esitatud lugu? Ilus oli.
Peale kontserti tekkis väike vaheaeg, kus külalised võisid hääletada oma lemmiku poolt ja meie kõik saime suhelda oma tuttavatega saalis.
Väike vaheaeg möödas, sai sõna meie kultuurikeskuse hing ja hoidja – Age.
Kert jagas esinejatele kommi ja Age šampust. Peale suurt galat oli Inga juba kingad nurka visanud. Mõistlik otsus, sest minu tallad lõid küll koju jõudes tuld.
Lõpuks oli kõik laulurahvas laval.
Kui kuulutati välja publiku lemmik, kelleks sai meie gala temperamentseim paar Piia ja Geio, läks laul loomulikult taasesitusele, aga seekord juba taustakooriga…
Lõpuks koristati lavaesised toolid eest ära ja kuni laval toimus bändivahetus, tantsisid noored Rapla tütarlapsed saali veel soojemaks, kui ta juba oli.
Ametlik osa oligi läbi ja pidulisi jäi tantsutama äge poistebänd nimega “Kruuv”
Vabariigi 97-s sünnipäev sai väärikalt tähistatud.
Siinkohal tahaks südamest tänada toredat Rapla Kultuurikeskuse meeskonda, kes väsimatult veavad selliseid ägedaid üritusi, mis toovad saali pilgeni täis. Aitäh kogu korraldusmeeskonnale, bändile ja kaasosalistele, ilma kelleta poleks see pidu olnud selline, nagu ta oli. Aitäh noortele lauljatele, kes toetasid meid, mittelaulvaid tegelasi. Aitäh, et tuletasite mulle meelde, kui väga ma tegelikult armastasin lava ja laulmist….
Eriline tänu veel lõpuks Armar Paidlale, kes usaldas mulle oma pildistatud toormaterjali, mida ma siis omatahtsi väänasin. Oma fotoka jätsin seekord kotti ja lubasin endal laulda. Teie kõigiga oli tore!
Muusikaaasta on täies hoos.