Muidu tõepoolest lähevad asjad meelest.
Kõikidele hirmudele vaatamata lõpetasin eelmisel nädalal tööprogrammi kolmanda kuu üllatavalt heade tulemustega. Muret oli, aga üks hetk hakkasid kõik asjad lahenema iseenesest ja asjad sujusid. Ma tean, mis aitas.
Käisin eelmisel nädalal Naisteklubi üritusel. Väga südamlik, hariv ja asjalik. Lektor oli tasemel, õhkkond mõnus ja peale kuu lukustamist oli see lausa suurepärane “pinged maha” üritus.
Läbi õhtuselt karge ning sirelitest lõhnava õhtu koju astuda, roosid peos…..oli äraütlemata mõnus.
Nädala lõpp oli suht koht õuene, sest ilm oli soe. Patt nagu toas istuda.
Aga pühapäeval me tipsuga õmblesime :P Endale kleite. Kui piiga endale kleidi selga sai ja peegli ette astus, oleks olnud see hetk väärt jäädvustamist. Minu mällu sööbis see ilmselt igaveseks. See harras vaikus, kui väike 2,5 aastane laps vaatas ennast lummatud silmadega peeglist….see oli tõesti jumalik. Ta ei öelnud jupp aega ühtegi sõna, vaatas ja säras. Lõpuks ohkas, kui ilus…. :) Järsku haaras oma kaelast ja ehmatusega ütles: “Mul ei ole kaelakeed :O” Pisike naine :) Kõik peab olema paigas, juba maast madalast :D
Ema südand rõõmustas see muidugi väga, et laps oli oma uue kleidikese üle nii õnnelik. Üks päev on meil pidu ja kui me seal oma kleitidega oleme ära käinud, siis saab siia ehk ka mõni jäädvustus.
Eile oli käsil kardinaalselt teine õmblustöö….rasked ja massiivsed kardinad. Väkkk :D
Ilm lubab metsa keerata. Miks peab küll juunis ähvardama öökülmaga :S Tuul puhub niikuinii pidevalt kõrvu peast.