Ega ma nüüd päris kindel polegi, on see siis kleit või tuunika, aga lapsele üks rõivatükk jälle selga õmmeldud sai. Iga kord, kui ma temale midagi valmis saan, siis taban ennast mõttelt, et miks ma nii vähe lapsele õmmelnud olen? Tegelikkus on see, et nagu ikka elus – napib aega. Teine teema on see, et pole olnud väga vajadust ja mida väiksem laps, seda tänamatum tundub see töö, sest mõned korrad saab asi seljas käia ja jälle on väike. Nii ongi olnud, et õmmelnud olen pigem pidulikke asju, mida poest pole olnud piisavas valikus võtta ja pidulik rõivas võiks olla ikka päris oma, mitte selline, mis igal teisel seljas. H ja M ning Lindex on ju meil tüüpilised pidurõivaste hankimise kauplused ja sealt pärit kleite kohtab lastel seljas palju. Ega see polegi paha. Kleidid ju ilusad ja kõik ei oska ega viitsi õmmelda. Seda enam, et pidukleidi kasutusaeg on lühike.
Igatahes, jutt on nüüd Kirke uuest kleidist, mis sai mõni päev tagasi valmis.
Tegelikult hakkasin seda kleiti tegema….no kena 1 – 1,5 aastat tagasi. Lõikasin ülemise osa välja….ja ma ei teagi, miks…aga sellisel moel ta seisma jäi. Endalegi veider, sest üldiselt mul võivad küll seisma jääda kangad, aga mitte poolikud tööd.
Aeg – ajalt tõstsin neid tükke ühest kohast teise, aga ikka ei tekkinud tahtmist seda õmblema hakata. Ma tõesti ei tea, miks. Põhjuseks võis olla see, et pole päris “sipsniuhh valmis” tüüpi kleit ja ma ei leidnud piisavalt aega, et seda tegema hakata. Põhjuseks võis olla ka motivatsiooni puudus, ehk otsene vajadus. Ühesõnaga , mul pole aimugi, miks ta sellisel viisil seisma jäi. Ometi oli mul ju mõte olemas, kangas sobis minu mõttega hästi kokku ja oleks võinud ammu valmis olla. Pole päris selline kleit, mis sobiks ainult pidulikul puhul kanda, vaid tegelikult saab seda kanda millal iganes. Nojah, aga nii läks.
On aga selle põhjusega kuidas on, üleeile võtsin endal natist kinni ja hakkasin õmblema. Kuluski täitsa terve päev, aga tulemus sai tore ja mis peamine, lapsele väga meeldib. Pidi olema lahe ja mugav ja mõnus. Nagu Tiina FB kommentaarides mainis, tõenäoliselt pika kandmiseaga. Seda arvan mina ka, sest praegusest kleidist võib üks päev saada tuunika ja kanda saab seda nii sukapükstega kui retukatega kui ka teksadega soovi korral.
Materjaliks on õhuke, pehme puuvillane – no igatahes ostsin selle sealt restidest, kus pealkirjaks “kirju puuvillane”. Ma ise arvan, et 100% ta äkki ei ole puuvill ja ehk 5% on seal midagi muud hulgas. Nii või naa, materjal on mõnus.
Ma ei ole üldiselt üldse pruunide ja beežide toonide armastaja, aga see kangas kuidagi kõnetas. Esiteks, ta on täpiline. Täpid, ehk mummud – olenemata suurusest – mulle meeldivad. Lisaks kakaokarva toonile on seal ka helekreemi ja punast täppi. Kaunistuseks sai valitud teadlikult kontrastvärvilisi atlaspaelu, et asjale särtsu anda.
Kõige tülikam tegevus kleidi õmblemise puhul oli tõenäoliselt kaeluse tegemine, aga tulemus on sümpaatne.
Aega võttis kõige rohkem loomulikult satsimine.
Nüüd on siis kleit valmis ja laps rõõmus.
Vaikselt poetan siin, et järgmisel päeval sai valmis järgmine kleit :P, aga sellest teine kord.
